Taani perekond sõbruneb Toskaanas puhkusel olles Hollandist pärit perega. Kuu aega hiljem saabub kutse tulla Hollandisse külla. Kuigi see tundub esmapilgul pisut kahtlane, otsustatakse kutse siiski vastu võtta. Peagi saab pahaaimamatutele taanlastele selgeks, et küllakutsujate sõbralikkus on mask, mille taga peitub kurjus. Teeseldud taaskohtumisrõõm asendub kiiresti kummalisevõitu arusaamatustega, mis päädivad külaliste kiire lahkumisega. Siiski peab juba koduteel olev auto tegema tagasipöörde nn sõprade juurde, kes paluvad eelnenu unustada ja alustada sõbralike suhete taasloomist puhtalt lehelt. Ei möödu kaua aega, kui selgub, milleks nad õigupoolest Hollandisse kutsuti ning mis roll on neil mängida üha enam kurjemaks muutuvate võõrustajate elus.

Taani näitleja ja režissööri Christian Tafdrupi psühholoogiline õuduspõnevik hingab samas rütmis selliste linateostega nagu Michael Haneke koduhõivepõnevik "Funny Games" (1997). “Ära räägi kurja” on üheaegselt satiir, šokifilm, aga ka hoiatusfilm sellest, kuidas ühiskonnas kehtestatud sotsiaalsed reeglid võivad alistada terve mõistuse ja looduselt inimestele antud instinktid. Püüdes vastu astuda inimnäolisele kurjusele, muutume me mängukanniks saatuse käes, mis ei hooli sellest, mida me inimloomusest teame ja sellest eeldame.

Kuigi loodame ja soovime, et suhted Taani ja Hollandi vahel jäävad endiselt soojaks ja sõbralikuks, veenab “Ära räägi kurja” meid vastupidises ja palub meelde tuletada ammutuntud vanasõna “Kümme korda mõõda ja üks kord lõika”.

Film esilinastus tänavusel Sundance´i filmifestivalil.