Sahhariin

Hana elu muutub õudusunenäoks, kui pärast salapärast kaalualanduskuuri hakkab teda kummitama eriti näljane kummitus.

Austraalia õudusfilmide erinevad lainetused on alati põnevad olnud. Alates Peter Weiri psühhedeelsest meistriteosest „Piknik Rippuva kalju juures“ („Picnic at Hanging Rock“, 1975), jätkates Greg McLeani sõgeda saavutusega „Wolf Creek“ (2005), Joel Andersoni dokumentaalfilmina esitletud loost „Lake Mungo“ (2008), Sean Byrne’i „ Kõige armsam“ („The Loved Ones“, 2009) ja korraks peatudes modernsete saavutuste juures nagu Jennifer Kenti „Babaduuk“ („The Babadook“, 2014) ja vendade Danny ja Michael Philippou „Räägi minuga“ („Talk to Me“, 2022) ning „Too ta tagasi“ („Bring Her Back“, 2025). Kindlasti on neid filme veel, aga vähemalt siinkirjutaja jaoks on olnud need kõige meeldejäävamad ning nüüd võib nende hulka lisada ka Natalie Erika Jamesi filmi „Sahhariin“.

Pereõuduse „Reliikvia“ („Relic“, 2020) ja „ Rosemary laps“ („Rosemary’s Baby“, 1968) eelloo „Apartment 7A“ (2024) poolest tuntud Natalie Erika Jamesi uut filmi võib kõrvutada ka 2024. aasta õudushitiga „Protseduur“ („The Substance“), aga „Sahhariin“ pole loodud Austraalia vastuseks Coralie Fargeat’ kehaõudusele, sest lisaks soovile olla ilusam, noorem ja parem, tulevad mängu ka teistsugused jõud, kellele kohe üldse ei meeldi, et nende kehasid niimoodi ära kasutatakse.
 
Peale filmi visuaalse stiilsuse, efektse ja ootamatult välja kargava õuduse eri vormide on filmitegijatel varuks veel üks salarelv ja selleks on vapustavalt nii oma mõistuses kui ka kehas kahtlevat ning võikalt suuremaks muutuva kummitusega võitlevat Hanat kehastav Midori Francis. Temast kajab läbi nii scream queen’ide sära kui ka filmi „See jälitab sind“ („It Follows“, 2014) stiilis jonnakalt üleloomulike jõudude vastu astuva kangelase tugevus.
 
Film esilinastus tänavusel Sundance’i filmifestivalil.
 
Ra Ragnar Novod