Kusagilt Lääne-Euroopast Läti maakolkasse oma bioloogilist isa otsima tulnud Samuel sõidab otsa põrsale, kes paistab esialgu surnud. Kui Samuel otsustab põrsa maha matta, kohtab ta külateel pisut räpaka välimusega, kuid malbe olekuga Kirket, kes ta enda juurde ööbima kutsub. Kui Samuel hommikul ärkab, ootab teda ees aga pahaendeline üllatus…

Tänavuse HÕFFi lühifilmide žürii liige, Armeeniast pärit Läti režissöör Aik Karapetjan (“Inimesed kusagil”, “Mees oranžis jakis”, “Esmasündinu” – kõiki on näidanud ka PÖFF) ei ole žanrifilmide maailmas mingi uustulnuk. Ta tuleb Haapsallu tutvustama oma uut, neljandat pikka filmi, mille esilinastus oli mullu mainekal Austini fantaasiafilmide festivalil, kuid mis alles nüüd alustab oma pikka festivalielu.

“Samueli rännakuid” võib iseloomustada kui tänapäevast euromuinasjuttu, mis on vürtsitatud kummalise ja süsimusta Läti huumoriga. Kuigi filmist võib välja lugeda irooniat Euroopa äärealade maaelu korraldamise aadressil, on see siiski lugu kättesaamatust armastusest, mida Samueli ja Kirke habras suhe iseloomustab. Paljuski võib “Samueli rännakuid” võrrelda meie rahvusuhkuse “Vanamehe filmiga”, rahvusvahelisele publikule reklaamitakse Läti filmi aga kui Ida-Euroopa versiooni kurikuulsast Ari Asteri õudukast “Jaanipäev”.

Igaühele oma, kuid üks mis kindel: niivõrd kummalise huumoriga Läti filmi pole te mitte kunagi enne näinud.