Ligi 300-st USA valitsuse ja sõjaväeorganite õppefilmist kokku monteeritud leidlik rohefilm 'Seksigalaktika' tegijatelt.

Kuuldes sõnu found footage, meenuvad esimesena ilmselt kaadrid „Blairi nõiaprojektist”. Kui viimane kujutab justkui toorest materjali kadunud noorte isefilmitud dokumentaalist, siis režissöör Mike Davise „Sini-laip-valge“ on nagu USA valitsusorganite prügikastidest leitud materjalikollaaž.

„Sini-laip-valge“ räägib Atlanta linnapea inimröövijuhtumist – rassistlik võmm tapab süütu mustanahalise mehe ja nii USA sõjavägi kui ka rassivihast pulbitsev Ku Klux Klan jahivad mõlemad kuuli, mis süütu mehe tappis. Kui see tundub veel võrdlemisi realistlik, siis tuleks vast mainida, et loost ei jää puudu ka mõni (pisem) ulmeline element.

„Rohefilm“, nagu autorid seda ise nimetavad, on tehnika, mille käigus võetakse hulk vana hariduslikku jm institutsioonisisest materjali ja töödeldakse see ümber omaette uueks tervikuks. Vanast materjalist on niigi saanud juba vabavara või on see lihtsalt ajavoolu käärudesse unustanud, niisiis on ainult sobilik see zombilikult üles äratada, et anda sellele uus elu uue eesmärgiga. Liites kokku eriteemalisi filmikesi, moodustab „Sini-laip-valge“ täiesti uue ja omapärase kiiksuga loo, mis üllataval kombel suudab ka end filmi viimaste minutiteni koos hoida.

Kogu filmi dialoog on loomulikult üle dubleeritud ja keerab absurdsuse veelgi grammi võrra kõrgemaks. Kuigi dubleeritud dialoog ei ole uus nähtus („What’s Up, Tiger Lily?“ teeb näiteks Bondi loost hoopis munasalati jahi), siis „Sini-laip-valge“ dublaaž mõjub siiralt tobeda ja naljakana, nagu oleks jälle sõpradega diivanil, telekas hääletu peal, ja teeks omakeskis kodust bootleg-dublaaži. HÕFFi dublaažiseansside armastajatele nagu rusikas silmaauku.

Eneseteadlikult värske, amatöörlikult siiras ja lõbusalt leidlik – „Sini-laip-valge“ pakub HÕFFi vaatajale nii blaxploitation’it kui ka absurdselt juustust (ja väikese meta maiguga) märul-komöödiat.

Joonas Lass