Tomati- ja sügishooaja avame humoorika filmi(trash)klassikaga, millele on tehtud mitu järge ja mille põhjal on valminud ka menukas telesari.
Filmide “Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11. osas”, “Buratino” ja “Kratt” režissöör ja 2021. aasta HÕFFil parima Eesti filmi eest auhinna saanud Rasmus Merivoo kirjeldab oma loomingu inspiratsiooniallikat järgmiselt:

“Pärast “Indiana Jonesi” oli minu huvi arheoloogialt filminduse rüppe üle hüpanud. Minu toa seinad olid täis Schwarzeneggeri, Stallone’i ja Van Damme Balti jaama päritolu filmiplakateid. Pleksiklaasi all kirjutuslaual olid filmipiltidega taskukalendrid. Igal vabal hetkel istusime sõpradega tehase söökla baaris ja vaatasime vanast Vene värviteleviisorist VHS-kassettidelt filme, mille Jürgeni isa oli parasjagu linnast toonud. Kuna baaris mängis muusika, pidime filme vaatama helitult ja ostma vähemalt ploomimahla, et meid välja ei aetaks. See baar oli meie kino, meie Netflix.
Ühel päeval aga jagati korrusmajade vahel tasuta Coca-Colat. Suure toominga varjus oli üles seatud väikene lauake televiisoriga, mille sees kaabeltelevisioon! See oli unistuste täitumine. Tegin kõik selleks, et see imeline kaabel ka meie koju jõuaks ning telekasse saabuks Filmnet – kõige ägedam filmikanal üldse.
Filmnet oli võrratu. Vaatasin ära kõik filmid, mida seal näidati, nii mitu korda, kui neid seal näidati. Nautisin 90ndate mainstream-kino kassahitte ja uurisin huviga teemaõhtuid ja retrospektiive, kust leidsin Spielbergi kõrvale teise lemmiklavastaja – Kubricku.

Kui teemaks tulid Troma ja Ameerika trash-kino, näidati seda millegipärast ainult hommikuti. Pidin mitu päeva kōhuvalu teesklema, et koolist koju jääda ja kahjuks olid filmid vaatamata oma kreisidele tiiseritele enamjaolt ikkagi igavad ja tühjad. Aga siis tuli “Tapjatomatite rünnak” – tõeline pärl odavate trash-filmide seas! Tapjate tomatite erilisus seisnes geniaalsuses, kuidas väikese eelarvega läbi aeti – see oli halva filmi paroodia! Humoorikas maaslamaja löömine. Kahekordne võllikas!
See film oli veidralt naljakas ja nali ei olnud esiplaanil, vaid kusagil filmitegija suhtumises. Teha meelega nalja, mis pole naljakas – ja teha seda samal ajal naljakalt – oli silmiavav ja võimas sooritus. Filmida nii, et tunduks, nagu üritataks teha hästi, aga feilitakse haledalt, kuid mitte liiga haledalt, et mull ei lõhkeks – see oli justkui köiel kõndimise paroodia kahe kõrghoone vahel kõikudes. Topeltsooritus.

Selle loogika järgi ei olnud küsimust, kas eriefektid näevad usutavad välja. Vastupidi. Ülesanne oli teha kõik selleks, et ei oleks usutav. Et näeks välja odav. Et action ei kannaks. Et oleks kõige pärast piinlik. Samal ajal oli iga otsuse taga tunda filmitegija peenikest naeru.
Need loomingulised lahendused tegid filmi madalast eelarvest eelise. Selline film tundus mulle käegakatsutavalt inspireeriv! Sellist filmi saab Kuusalus ka teha!
Sain kinnituse, et hea mõte töötab ka ilma hiiglaslike eelarvete või suure tehnilise võimekuseta, kui ta on naljakas, terav ja vaba.
Varsti selgus, et see minu uus lemmikfilm on paljude arvates hoopis halb. See ainult suurendas minu armastust tema vastu. Ta kõneles justkui salakeeles, millest ainult mina aru sain. Tundsin ennast valgustatuna ja väljavalituna. See film ei ole halb. Ta pole ka nii halb, et on juba hea. Ta on hoopis veidralt geniaalne.
Pärast “Tapjatomatite rünnakut” võtsin plaani asuda ka ise filmikunstiga rammu katsuma. See film lõi sihi selgeks.”