Jack Walsh (Robert De Niro) on pearahakütina tegutsev endine võmm, kes saab oma ülemuselt Eddie Moscone'ilt (Joe Pantoliano) ülesande leida maffiaboss Jimmy Serrano (Dennis Farina) raamatupidajana paberit määrinud Jonathan Mardukas (Charles Grodin), kes tuleb viie päevaga New Yorgist Los Angelesse toimetada. Samal ajal jahivad Mardukast aga ka FBI eriagent Alonzo Mosely (Yaphet Kotto), Serrano mehed ning Moscone poolt ettevaatusabinõuna palgatud pearahakütt Marvin Dorfler (John Ashton), mis muudab Mardukase Los Angelese toimetamise Walshi jaoks erakordselt raskeks – ometi on tal aega kõigest viis päeva, et ta saaks tehtud töö eest 100 000 dollari suuruse pearaha. - Filmiveeb.ee

Jätkuna 2017. aastal esilinastunud dokumentaalfilmile "Tartu Video kroonikad" ja mullu näidatud eestikeelse dublaažiga Hollywoodi löökfilmile "Tango & Cash" (1989) demonstreerime sel aastal veel ühte Tartu Video stiilinäidet – filmi "Kesköine põgenemine" (1988), kus teeb ühe oma hiilgerollidest Robert De Niro, kuid samavõrra võib esile tõsta eestikeelse dublaaži autorit Hannes Villemsoni.

Tartu Video kaasasutaja Erkki Ergma kommenteerib eestikeelse dublaaži saamislugu järgmiselt: "Miks just see film ja laiemalt sellised filmid läksid meil just 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses peale? Me elasime ju ise toona üsna sünget elu. Meil olid põrandaalused kuritegelikud grupeeringud, millel olid sageli laibad taga. Olid katusepakkujad, kantpead, mustlased ja veel igasugu kahtlase taustaga ärimehi. Esikohal olid sageli raha ja pettused. See aeg oli eriline, mida ilmestasid väga hästi välismaised maffiafilmid. Ja mitte miski ei oleks seda saanud teha paremini kui see Martin Bresti löökfilm. See tõi hästi välja hirmu selle ees, mis saab siis, kui maffialt raha varastada. Kui korrumpeerunud võivad olla politseinikud ja kuidas töötavad tänavasulid kõrgemate bosside ning vajadusel ka jõustruktuuri asutuste heaks.

Miks see film eriline oli? Sel ajal oli maffiafilmide esirinnas "Ristiisa". See oli kultusfilm, aga tõsine ja raske, kus ei tohtinud midagi vahele jätta. "Kesköine põgenemine" oli uudse lähenemisega – tempokas märulilaadne hübriid, mis tõi selle ajastu karmi maailma meie ette täiesti uues valguses. Sai selgeks, et selle kategooria filmid võivad sisaldada ka huumorit. Koguti kindlasti juurde palju uusi vaatajaid, kes tõsistest maffiafilmidest ei huvitunud ja eelistasid neile kiireid ja kaasahaarava tempoga linateoseid.

Kui Tartu Video tõlkija Lauri Rõuk tõi käibele uue eestikeelse sõna „sitapea“, siis Hannes Villemson arendas teemat edasi, kasutades selleks sõnu „pasapea“ või lühemalt ka „pasakas“. Ta mõtles analoogilisi fraase käigult välja, osates leida vasted kiire tempoga filmidele, kus domineerib ajastule omane pidevalt ropendav sõnavara. Siis ei olnud seda veel eestindatud. 35 aastat tagasi esilinastunud film väärib HÕFFil uuesti ülevaatamist kasvõi sedalaadi keeleuuenduse tõttu."