Erinevalt Eestist tehti Lätis nõukogude ajal stiilseid kriminaalfilme - see siin on üks väljapaistvamaid.

Ühest Riia korterist leitakse perenaise laip, kelle nägu on tundmatuseni moonutatud. Kõik asitõendid viitavad sellele, et mõrtsukaks on üürnik – noor naine, kelle juurest leitakse ka mõrvatule kuulunud väärisesemeid. Mõrva niidid jooksevad Riiast välja – otse Tallinna! 

Näeme Pirita jahisadamat, Balti jaama, Viru hotelli, tähtsal kohal on arhitekt Endel Laasi moodne eramu Kose tee 12, mainitakse „Vallatuid kurve“, kaasa teeb toona veel tegutsenud kino Partisan direktor Aino Pihlamägi – kõik on väga šikk, tõeline välismaa! Mõistagi tulevad Läti uurijatele appi Eesti kolleegid – „tagaajamine helikopteriga Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal ja selle kohal annab koostööst silmanähtavat tunnistust. Meie miilitsa tehniline varustatus tekitab arvatavasti vaimustust igas filmivaatajas,“ nagu kirjutas 1973. aastal ekraanidele jõudnud filmi tutvustuseks bülletään Kino. Ja lisas lõpetuseks: „Pärast põnevat tagaajamist peetakse Pirital maha veel tõsine rusikavõitlus ja karateheitlus. Kui meestevägi on võitlusvõimetuks tehtud, paneb relvad maha ka briljantide kuninganna.“

Filmi lavastajat Aloizs Brenčsi, kelle tuntuim töö on üle terve Nõukogude Liidu laineid löönud ajalooline telesari „Pikk tee düünides“, nimetatakse ka kriminaalfilmide kuningaks – ta tegi neid hulgem ja meisterlikult. „Tuld briljantide kuningannale“ on nende seast üks paremaid – klassikaline, üllatuslike pööretega lugu, mille lahendus ei anna ennast liiga kergesti kätte. Eriti huvitavaks teevad selle aga noir’ilikud elemendid, mida nõukogude kriminullidest tuleb tikutulega taga otsida.

HÕFFi vaatajate ette jõuab filmi restaureeritud versioon.