Lühifilmide kassett uutest kodumaistest lühiõudusfilmidest – „Reich of the Reich”, „Vinguv jalaluu” ja „(Ära) vaata” –, mis hakkavad võistlema ka Eesti parima žanrifilmi auhinnale.
Das Nazi Virus on valla pääsenud. 2019. aastal HÕFFil näidatud filmi “Reich of the Dead” eliitrühm, kes saadeti viirust likvideerima, on läbi kukkunud. Peastaabis kuulatakse üle ja süüdistatakse ellujäänuid. Ümberringi valitsevad kaos ja paranoia. Piir reaalsuse ja ebareaalsuse vahel on ähmastunud. Aega napib ja kiiremas korras on vaja olukord kontrolli alla saada. Viirusega nakatunud natsizombid on hõivanud vana mereäärse kindluse, kus viiakse läbi eksperimente, et luua uusi zombisõdureid. Kindlust saadetakse vallutama uus rühm sõdureid, kuid aeg hakkab otsa saama.
“Võrreldes “Reich of the Deadiga” läks filmimine oluliselt valutumalt,” ütleb produtsent ja kaasrežissöör Harly Kirspuu. “Peamiselt seetõttu, et meid otsis üles Urmas Sildnik, kes oli lahkesti nõus meid Patarei vanglasse filmima laskma, seega võttepaik oli olemas, ja stsenaariumit ei kirjutanud pool Tallinnat, nagu eelmine kord, vaid Jürgen Rooste ainuisikuliselt. Kogu värk oli täiesti õhinapõhine, kogu tiim alates Marko Kekiševist ja Linnar Priimäest ning lõpetades Susanna Šmanjovi ja Aaron Kuumaga tuli kokku oma vabast ajast ja raha ei küsinud.”
Arheoloogiliste kaevamiste käigus leitakse jalaluu. See osutub antiikseks vilepilliks, mida kasutatakse iidsetes budistlikes rituaalides. Instrumendi mõju täpsemaks uurimiseks põgeneb noor arheoloog maale, kus vilepillist tulev nõiduslik heli teda mõjutama hakkab. Film põhineb Meelis Friedenthali samanimelisel jutustusel.
Üksinda elava vanaproua Lea reaalsustaju on ohus ja tal on tunne, et keegi jälgib teda. Lühiajalist leevendust pakub poeg Tarmo, kes talle aeg-ajalt süüa toob. Poeg aga soovitab emal hirmust mitte välja teha ja lahkub ning seejärel muutub olukord vaid hullemaks.