Mis on päris ja mis mitte? Ootamatu lõpplahendusega ulmemüsteerium scream-queen'i Jessica Rothe'iga peaosas.

USA režissööri ja stsenaristi BT Meza debüütfilm „Võõras lähedus“ on ehe näide sellest, kuidas väikese eelarvega saab luua suure ideega ulmemüsteeriumi.

Meza läheneb žanrile ambitsioonikalt, segades psühholoogilise õuduse, teadusulme ja intiimse peredraama üheks klaustrofoobseks tervikuks, kus on midagi alati „paigast ära“. Film jõudis kiiresti festivaliringile ning pälvis tähelepanu just kontseptsiooni ja atmosfääri tõttu.

Filmi keskmes on Ellie (Jessica Rothe, „Palju õnne surmapäevaks“), kes ärkab ühel hommikul kodus, mida ta ei tunne, koos mehe ja lapsega, keda ta ei mäleta. Mees väidab end olevat tema abikaasa ja laps tema tütar, kuid Ellie jaoks on see kõik vale – tema mäletab hoopis teistsugust elu või ei mäleta üldse midagi. Asi muutub veel hullemaks, kui teda tabavad ootamatud krambid, mis „lähtestavad“ tema mälu ja viskavad ta tagasi punkti, kus ta taaskord elu üldse ära ei tunne. Nii jääb Ellie lõksu tsüklisse, kus iga kord tuleb tõde uuesti avastada, enne kui see taas kaob.

„Võõras lähedus“ mängib meisterlikult vaataja tajuga, hoides pidevalt üleval küsimust, mis on päris ja keda saab usaldada. Filmi esimene pool on kui klassikaline paranoiline müsteerium – vaikne, pingeline ja pidevalt kasvava ebamugavustundega. Kuid mida edasi, seda rohkem imbub loosse ulmelist hullust ja küsimusi identiteedist, mis keeravad loo ootamatult palju suuremaks, kui esialgu paistab. Meza suurim tugevus on atmosfäär – see on film, mis ei karju, vaid sosistab ja laseb vaatajal ise paranoiasse laskuda. Samal ajal on see ka lugu leinast ja kinnisideest: mida on inimene valmis tegema, et hoida kinni armastusest, mis on juba kadunud?

Raiko Puust