Niels Bourgonje on Amsterdamis elav filmi- ja reklaamirežissöör. Tema filmid on osalenud Ameerika filmiakadeemia ja BAFTA kvalifikatsiooniga festivalidel ning on võitnud üle 200 auhinna. Ta uusim film, psühholoogiline õudusfilm "Kinni" (Shut) võitis 2023. aastal HÕFFil parima lühifilmi preemia Méliès d’argent. Nielsi lühiõudusfilmi "Swipe" põhjal arendab Timur Bekmanbetovi filmitoomisfirma Bazelevs täispikka stsenaariumit. Teda esindab Sukee Chew - Hopscotch Pictures.
Livia Ulman on stsenarist. Ta teeb nii filmis kui ka teles peamiselt koostööd elukaaslase Andris Feldmanisega. 2021. aastal võitis nende Juho Kuosmaneniga kahasse kirjutatud „Kupee nr 6“ Cannes’i filmifestivali grand prix’. 2022. aastal pälvis koos läti režissööri Viesturs Kairiššiga kirjutatud film „Jaanuar“ Tribeca filmifestivalil parima rahvusvahelise filmi auhinna ja Rooma rahvusvahelisel filmifestivalil parima filmi auhinna. Praegu arendab Ulman koos Feldmanise ja Juho Kuosmaneniga Soome samanimelisel menukil valmivat lühisarja „Sinu Margot“ ja lisaks muudele projektidele ka kodumaist sarja romantikapettusest. Vabal ajal kirjutab ta lühilugusid ning on avaldanud koos Feldmanisega nende samanimelise filmi põhjal ka lasteraamatu „Erik Kivisüda“.
Rain Rannu on Eesti filmirežissöör ning produktsioonifirma Tallifornia asutaja. 2016. aastal valmis tal guerilla-meetodil mängufilm „Ameerika suvi“, 2018. aastal Eesti esimene virtuaalreaalsus-lühifilm „Beqaa VR“ ja 2019. aastal start-up maailma teemaline täispikk mängufilm „Ükssarvik“. Tema 2022. aastal esilinastunud film „Lapsmasin“ võitis 2023. aasta HÖFFil Eesti parima žanrifilmi tiitli. Mullu sügisel linastus kinodes Raini viimane film „Vaba raha“. Lisaks filmide lavastamisele on ta olnud produtsent linateostele „Kratt“ (2020), „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ (2021), „Viimane vahipost“ (2023), „Tulnukas 2 ehk Valdise tagasitulek 17 osas“ (2024) jt.
Scott Clifford Evans on kunstnik ja filmitegija, kes elab ja töötab Austrias Viinis. Tema filmi- ja installatsiooniprojektid keskenduvad „prügile“, absurdile ja groteskile ning hõlmavad sageli koostööd visuaalkunstnikega. „Murderkino“ (2019–), Evansi jätkuv episoodiline art/trash/horror filmi- ja installatsiooniprojekt, on linastunud Viinis kinos Breitenseer Lichtspiele ja Spark Art Fairil, Eestis HÕFFil ja Kai kunstikeskuses ning Varssavis Splat!FilmFestil. „Murderkino: Geisterklo“ võitis 2023. aastal parima rahvusvahelise lühifilmi auhinna Islandi õudusfilmide festivalil Frostbiter ja parima koletise auhinna Hellifaxi õudusfestivalil. „Murderkino“ oli aluseks ka Evansi 2020. aastal Viinis Galerie Charimis toimunud näitusele „Murderkino“, mille kuraator oli galeriifestivali Curated by raames Brigitte Huck. „Murderkino“ nelja esimest episoodi tutvustati ka Berliinis Kunst-Werke Kaasaegse Kunsti Instituudis 2020. aastal. Evansi täispikk debüütfilm „Seestunud“ (2023) esilinastus rahvusvahelisel filmifestivalil BUT (B-film, Underground, Trash) Hollandis Bredas 2024. aasta jaanuaris.
Ene Kallas on kirjanik, saarlane ja isehakanud kilulinlane. Pidanud elu jooksul raamatukoguhoidja, õpetaja ja ajakirjaniku ameteid. Õppinud infoteadust, teoloogiat ja multimeedia kujundamist. Praegu ajalehes Postimees toimetaja. Loeb ja kirjutab ulmet ja luulet. Trükivalgust on näinud neli luulekogu, jutud ja luuletused ilmunud ka erinevates antoloogiates. Peab lugu tumedamates toonides muusikast, filmidest, mängudest ja kirjandusest. Ja ujumisest.
Veiko Belials on eesti ulmekirjanik, lastekirjanik, luuletaja, tõlkija ja harrastuspiltnik. Lõpetanud Eesti Põllumajandusakadeemia 1991. aastal metsanduse erialal. Alates 2000. aastast töötab Luua Metsanduskooli õpetajana. Kirjutanud seitse ulmeraamatut, seitse luulekogu ja kaks lasteraamatut. Aastast 2015 on Veiko Eesti Ulmeühingu president. Veiko Belials on võitnud Eesti ulme aastaauhinna Stalker üheksal korral.
Jüri „Ulmegurut“ Kallas on eesti ulmekirjanduse ekspert, tõlkija, kirjastaja ja toimetaja. Ta on koostanud ja toimetanud kirjastuste Elmatar ja Fantaasia väljaandeid. Praegu tegeleb ta Eesti ulme bibliograafia koostamisega ning on ulmeajakirja Reaktor kaastööline. Ta on kirjutanud romaanidele ja kogumikele järelsõnu. Jüri Kallas on juhtinud ka Eesti Ulmeühingut. Tema huvisfääri mahuvad ka (tumedamates toonides) muusika ja filmid.
Olen suur filmifänn ja harva on päevi, mil ma midagi ei vaata, kasvõi lihtsalt õppimise kõrvale. Eriti naudin filme, mis panevad mõtlema või loovad stseene, mis tekitavad tugevaid emotsioone – olgu selleks viha, kurbus või rõõm. Filmide suurim võlu minu jaoks seisneb selles, kuidas need suudavad vaataja viia täiesti teise maailma.
Lisaks filmide vaatamisele naudin ka ise nende kallal nokitsemist. Videote monteerimine on justkui pusle kokkupanemine, kus iga „tükk“ leiab oma õige koha, luues midagi täiesti uut ja lahedat.
Olen juba pikemat aega tugevalt seotud olnud visuaalmeedia ja filmikunstiga. Muu hulgas ise kirjutanud ja tootnud lühifilmi, millega kogesin festivalil osalemise pinget ja eduelamust. Näitlejameisterlikkust õppisin Läänemaa Ühisgümnaasiumi mahukas muusikaliprojektis, mistõttu oskan senisest paremini tähelepanu pöörata ka rollide usutavusele.
Naudin tohutult filme, milles leidub kihte ja sügavust ning silmi naelutav nüanss. Populaarsed õudusfilmid on sageli minu jaoks puuduliku usutavusega, kuid HÕFFi programm on järjepidevalt tõestanud, et õudusfilm võib olla ka vaimselt hirmsa mõjuga ja tekitada oodatava emotsiooni. Ootan tohutult hirmsaid ja ebameeldivaid elamusi!
Minu jaoks annavad filmid kiire elutempo juures imelise võimaluse sukelduda hetkeks mõnda täiesti teise maailma, unustades kõik päriselu probleemid. Tihtipeale võib mind leida vaatamas mõnd romantilist põnevusfilmi, fantaasiafilmi või õudukat. Mulle meeldib analüüsida inimeste psüühikat ning inimkonna käitumismustreid, eriti põnev on neid jälgida just tulevikku või maailmalõppu kujutavates ulmekates. Õudusfilmide puhul hindan ma enim seda, kui pinev hirmutunne tekitatakse läbi reaalsete igapäevaelu situatsioonide, ilma mõne fantaasiamaailma tegelaseta.
Kuigi tegelen peamiselt muusikaga, on ka filmimaailm mulle juba pikka aega südamelähedane olnud. Filmi juures meeldib mulle see, kuidas selles segunevad nii visuaalne ja auditiivne, luues kunstivormi, mis annab hõlpsasti lugu edasi, jättes samas vaatajale ruumi loo tõlgendamiseks. Kõige rohkem pakuvad mulle huvi sümbolistliku ja mittelineaarse süžeega ning tugeva stiiliga filmid.
Filmid, kunst, kirjandus – ilma nendeta ei kujutaks elu ettegi. Nii raamatud kui ka filmid mängivad minu elus suurt rolli. Peaaegu igal vabal hetkel võib leida mind lugemas või mõnd head filmi nautimas. Õudusfilmide žanri osas olen üsna kriitiline. Kuna pean end väga emotsionaalseks inimeseks, siis enim hindan filmi juures psühholoogilist mõju. Väga heaks loen vaid need, mis ka järgnevatel päevadel mõtlema panevad või õhtul uinuda ei lase.