Ühendkuningriik
Laurence Boyce on sündinud Inglismaal Leedsis ja ta alustas karjääri 1999. aastal Leedsi rahvusvahelisel filmifestivalil. 2010. aastal kolis ta Tallinnasse, kus ta töötab Pimedate Ööde filmifestivali meeskonnas ja on lühifilmide festivali PÖFF Shorts programmijuht. Samuti on ta auhinnatud filmiajakirjanik, kes kirjutab mitmetele rahvusvahelistele väljaannetele nagu Screen International ja Cineuropa, aga ka kohalikele lehtedele nagu Eesti Ekspress ja Sirp.
Ta on FIPRESCI, London Critics Circle’i, Eesti Kinoliidu, Euroopa Filmiakadeemia ja BAFTA liige. Hetkel on ta ka kogu maailma lühifilmiorganisatsioone ühendava võrgustiku Short Film Conference’i juhatuse esimees. Ta elab endiselt Tallinnas koos elukaaslase ja kolme lapsega, kellest ta loodab kasvatada samuti suured žanrifilmide fännid.
Eesti
Stsenaristi, režissööri ning helilooja Anna Hintsi juured on Lõuna-Eestis, kuid ta on elanud ja õppinud Haapsalus, kus lõpetas gümnaasiumi. Anna on lõpetanud nii fotograafia kui ka filmirežissööri eriala, olnud tegev kaasaegses kunstis ja eksperimentaalses folkmuusikas. Tema lühidokumentaalfilm „Homme saabub paradiis“ (sari „Eesti Lood“, 2021) käivitas rohujuuretasandil toidupäästmisliikumise üle Eesti ning tõi mitmeid keskkonna-ja vabaühenduste tunnustusi.
Hintsi esimene täispikk dokumentaalfilm „Savvusanna sõsarad“ esilinastus 2023 jaanuaris Sundance’i filmifestivali maailmakino dokumentaalfilmide võistlusprogrammis, kus võitis parima režissööri preemia. See on esimene Eesti režissööri ja Eesti peatootmises valminud dokumentaalfilm, mis on jõudnud ühte maailma viie olulisima filmifestivali võistlusprogrammi. „Savvusanna sõsarad“ pärjati Eesti esimese Euroopa Filmiakadeemia auhinnaga Euroopa parimaks dokumentaalfilmiks (36th European Film Awards). Film on nomineeritud väga paljudele prestiižsetele auhindadele, võitnud praeguseks üle 40 auhinna, millest viimane oli Prantsuse Kriitikute auhind parima võõrkeelse filmi eest. Film oli Eestis 66 nädalat kinolevis, linastus kinolevis mitmel kontinendil, sh kõikjal Euroopas. Filmi tunnustati eelmise aasta EFTA-l parima režissööri, parima dokumentaalfilmi, parima operaatoritöö ja parima helirežii auhindadega.
Hints on alates 2019. aastast teinud loomingulist koostööd India juurtega Tushar Prakashiga, kellega koos on valminud lühimängufilmid „Pimeala“ (PÖFF Shortsi rahvusliku konkursi grand prix) ja „Sannapäiv“ (valitud paljudele prestiižsetele filmifestivalidele nagu Cannes’i Kriitikute Nädal, TIFF Torontos, Clemont-Ferrand, Tampere) ning lühidokumentaalfilm „Eesti mees“ (sari „Eesti Lood“, 2024).
Hints on loonud filmimuusikat trioga EETER, kuhu kuuluvad lisaks talle ka Ann Reimann ja Marja-Liisa Plats. Nad lõid muusika dokumentaalfilmile „Tuulte tahutud maa“ ja said selle eest ka EFTA nominatsiooni. Nad lõid koostöös Islandi helilooja Edvard Egilssoniga muusika ka „Savvusanna sõsaratele“ ning animafilmile „Väike teine“.
Anna Hints õpib alates 2022. aastast EMTA lavakunstikoolis magistrantuuris tööd näitleja ja tekstiga.
Eesti
Katrin Sangla on 32-aastase kogemusega jumestuskunstnik ja grimeerija, kes omandas eriala USAs Orlandos ja Hollywoodis (TV, film, reklaam, fotograafia) ja kelle loominguline panus on rikastanud Eesti meediamaastikku. Ta on osalenud koos rahvusvaheliste tipptegijatega nii reklaamfilmide, muusikavideote kui ka filmisarjade tegemises. Samuti on ta olnud rahvusvaheline kohtunik Euroopa meistrivõistlustel jumestuskunstis. Ta on kirjutanud raamatu „Jumestamisest“ ning koolitanud sadu jumestuskunstnikke oma stuudios ja andnud jumestuskunsti valikainena moetudengitele Eesti Kunstiakadeemias.
Eesti
Filmirežissöör, lavastaja, teatrikunstnik, kujundaja ja muusik Hardi Volmer on lõpetanud 1976. aastal Pärnu Lydia Koidula nimelise 2. Keskkooli ning 1985. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi teatrikunstnikuna. Töötanud aastatel 1984–1993 Tallinnfilmis ning 1994. aastast Nukufilmis nukufilmide režissööri ja kunstnikuna, teinud koostööd stuudioga Faama Film, televisioonis huumorisaateid („Kitsas king“) ja telesarju („Armastuse kahur“, 1998, Kanal 2; „Paralüüs“, 2000, TV3), 2001–2013 Eesti Televisioonis (hiljem Kanal 2-s) poliitilist nukkudega pilasaadet „Pehmed ja karvased“. Vabakutselise lavastuskunstnikuna on ta loonud üle saja lavakujunduse; lisaks lavastanud ja kujundanud eri tehnikas reklaamklippe ja kümmekond muusikavideot ning kujundanud raamatuid ja teatriplakateid. Ta on kirjutanud üle 60 lauluteksti. 1982. aastast on ta esinenud lauljana rokkansamblites Päratrust, Turist ja Singer Vinger. Tudengipõlves osales koos Rao Heidmetsa, Jaak Arro ja teistega underground-filmide rühmituses Päratrust Film. Töötas aastatel 2000–2007 lavastuskunsti õppetooli dotsendina Eesti Kunstiakadeemias.
Ta on lavastanud neli täispikka mängufilmi („Tulivesi“, 1994; „Minu Leninid“, 1997; „Elavad pildid“, 2013; „Johannes Pääsukese tõeline elu“, 2019) ja üle kümne lühianimafilmi („Nõiutud saar“, 1985; „Kevadine kärbes“, 1986; „Sõda“, 1987 jpt), mis on pälvinud arvukalt rahvusvahelisi ja kodumaiseid auhindu. Volmer on Eesti Kinoliidu (1986), Eesti Teatriliidu (1989) ja Eesti Kunstnike Liidu (1995) liige. 2001. aastal tunnustati teda Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
Veiko on eesti ulmekirjanik, lastekirjanik, luuletaja, tõlkija ja harrastuspiltnik. Lõpetanud Eesti Põllumajandusakadeemia 1991. aastal metsanduse erialal. Alates 2000. aastast töötab ta Luua Metsanduskooli õpetajana. Ta on kirjutanud seitse ulmeraamatut, seitse luulekogu ja kaks lasteraamatut. Aastast 2015 on Veiko Eesti Ulmeühingu president. Ta on võitnud Eesti ulme aastaauhinna Stalker üheksal korral.
Ene on kirjanik, saarlane ja isehakanud kilulinlane. Pidanud elu jooksul raamatukoguhoidja, õpetaja ja ajakirjaniku ameteid. Õppinud infoteadust, teoloogiat ja multimeedia kujundamist. Praegu ajalehes Postimees toimetaja. Loeb ja kirjutab ulmet ja luulet. Trükivalgust on näinud neli luulekogu, jutud ja luuletused on ilmunud ka erinevates antoloogiates. Peab lugu tumedamates toonides muusikast, filmidest, mängudest ja kirjandusest. Ja ujumisest.
Jüri on eesti ulmekirjanduse ekspert, tõlkija, kirjastaja ja toimetaja. Ta on koostanud ja toimetanud kirjastuste Elmatar ja Fantaasia väljaandeid. Praegu tegeleb ta Eesti ulme bibliograafia koostamisega ning on ulmeajakirja Reaktor kaastööline. Ta on kirjutanud romaanidele ja kogumikele järelsõnu. Jüri Kallas on juhtinud ka Eesti Ulmeühingut. Tema huvisfääri mahuvad ka (tumedamates toonides) muusika ja filmid.
Kalver on filmisõber, kes kulutab liiga palju vaba aega filmide vaatamise ja vahel ka neist kirjutamise peale. Kõigesööjana ei diskrimineeri ta filme žanri ega vanuse järgi. Hästi jutustatud lugu on hästi jutustatud lugu. Tartu Elektriteatri fänn ja sealse õudusfilmidele pühendatud eriprogrammi „Õõvarõõm“ kuraator. Žanrifilmidele pühendatud raamatu „Karta pole vaja“ autor.
Pean end innukaks filmifänniks ning juba väikesest saati on mind köitnud eeskätt fantaasia- ja õudusfilmid. Eriti armastan hetki, kui film tekitab minus tugeva emotsiooni täis närvikõdi. Mulle pakuvad huvi videograafia ja filmikunst ning otsin filme vaadates pidevalt põnevaid kaadreid ja innovatiivseid lahendusi. Väga hindan ka etteaimamatut süžeed ning usutavat näitlemist.
Olen üsna suur filmihuviline ning mu valikute eesotsas sammuvad kunstilised ja absurdifilmid, mis on omaette kunstiteosed – need kipuvad mind kummitama mitu päeva pärast vaatamist. Õudusfilmide puhul pean tähtsaimaks psühholoogilise mõju ja audiovisuaali suhet. Filme hinnates analüüsin enamasti tegelaste usutavust, filmimisstiili ja montaaži. Mul on ka endal näitlemiskogemus ning ilmselt just seetõttu aplodeerin täiega näitlejate raskele tööle.
Naudin filmi olenemata žanrist, olgu selleks dokumentaal või ajatu filmiklassika, mina olen alati valmis! Film on hea, kui stsenaariumisse on peidetud etteaimamatud keerdkäigud (tihtipeale jäävad just õudusfilmid oma trafaretsete mustritega ebaoriginaalseteks). Oluline on, et filmil oleks sisu, mis kõnetaks vaatajat, pakkudes talle uusi avastusi ja mõtteainet arvamuse kujundamisel. Õudusfilmide puhul hindan pinget ja hirmutunnet, mille teadmatus endaga kaasa toob, põhjuseta julm tapmine pole minu tassike teed. Kui film põhineb päriselu sündmustel, on see justkui kirss tordil. Ühesõnaga: olen kriitiline, kuid leplik filmisõber!
Filmide vaatamine on üks mu meelistegevustest. Seda tehes tunnen, et suudan olla samaaegselt produktiivne nii silmaringi laiendamises kui ka aja maha võtmises. Enim naudin psühholoogiliste trillerite vaatamist, sest need suudavad ka kiire elutempo juures kohe tähelepanu köita. Mida rohkem filme vaatan, seda enam hindan omanäolisi ja eripäraseid filme, mida õnneks HÕFFil alati leidub!
Mulle meeldivad õudus- ja fantaasiafilmid, sest need viivad mind argipäevast eemale ja avavad uksi uutesse (tajusid mõjutavatesse) maailmadesse. Õudusfilmides köidavad mind põnevus ja adrenaliinihulga suurenemine. Fantaasiafilmid võluvad rikkaliku kujutlusvõime ja lummavate olustikega, kus kõik on võimalik. Otsin filmivaatajana elamusi ja olen emotsionaalselt kaasahaaratud – mulle meeldib, kui film paneb mõtlema, tundma või isegi veidi kartma.