Eesti
Värske veri. Režissöör. Filmiarmastaja. Pälvisin 2025. aasta HÕFFil filmiga „Ära ole uhke“ parima Eesti žanrifilmi auhinna. Režissöör Peeter Simmi sõnul tegutsen soome-ugri fantastikaga. Ise arvan, et teen vaid palju tööd, näen vaeva ja loodan, et ükskord tuleb ka järgmine film.
Eesti
Olen Haapsalus sündinud ja kogu elu siin elanud. Juhuse tahtel sattusin 35 aastat tagasi tööle toona vaid pool aastat varem asutatud ajalehte Lääne Elu ja kuigi pole kunagi tahtnud ajakirjanikuks saada, olen, küll mõne väikese pausiga, seda tööd kogu oma täiskasvanuelu teinud. Aastatel 2021–2024 olin ka lehe peatoimetaja. Maakonnalehe ajakirjanikel tuleb kirjutada kõigest – poliitikast ja igapäevauudistest spordi ja kultuurini. Just kultuur on neist teemadest olnud kõige südamelähedasem. Õppinud olen hoopis ajalugu ja restaureerimist, ning sama kaua kui ajakirjanikuna, olen tegutsenud ka kohaliku giidina. Giiditööd olen ka 15 aastat õpetanud. Filmindusega olen kokku puutunud peamiselt vaatajana ja olen üsna sage kinoskäija.
Läti
Kristīne on kogenud filmiprofessionaal, kes on juba 2014. aasta algusest töötanud Riia rahvusvahelisele filmifestivalile. Ta on ühtlasi filmiajakirjanik ja -kriitik, kes teeb koostööd mitmete meediaväljaannetega nii trükiformaadis kui ka raadios ja veebis. Ta kuulub FIPRESCI kriitikute liitu, on kolm korda olnud Kuldgloobuste hääletajate hulgas ja vedanud Lätis mitmeid hariduslikke ja filmianalüüsi programme. Vabal ajal meeldib talle käia looduses ja tegeleda aiapidamisega.
Eesti
Erkki on kogenud juht ja IT-valdkonna ekspert, kellel on üle 30-aastane kogemus äriarenduse, rahvusvaheliste projektide ning tehnoloogilise infrastruktuuri ülesehitamise ja juhtimise alal. Tal on ulatuslik kogemus meedia- ja sisuloomevaldkonnas, sealhulgas digitaalsete platvormide käivitamisel ning rahvusvaheliste sisulitsentside haldamise vallas. Tema 2008. aastal asutatud levifirma Unlimited Media OÜ on pälvinud Eduka Eesti Ettevõtte tiitli.
Veiko on eesti ulmekirjanik, lastekirjanik, luuletaja, tõlkija ja harrastuspiltnik. Lõpetanud Eesti Põllumajandusakadeemia 1991. aastal metsanduse erialal. Alates 2000. aastast töötab ta Luua Metsanduskooli õpetajana. Ta on kirjutanud seitse ulmeraamatut, seitse luulekogu ja kaks lasteraamatut. Aastast 2015 on Veiko Eesti Ulmeühingu president. Ta on võitnud Eesti ulme aastaauhinna Stalker üheksal korral.
Ene on kirjanik, saarlane ja isehakanud kilulinlane. Pidanud elu jooksul raamatukoguhoidja, õpetaja ja ajakirjaniku ameteid. Õppinud infoteadust, teoloogiat ja multimeedia kujundamist. Praegu ajalehes Postimees toimetaja. Loeb ja kirjutab ulmet ja luulet. Trükivalgust on näinud neli luulekogu, jutud ja luuletused on ilmunud ka erinevates antoloogiates. Peab lugu tumedamates toonides muusikast, filmidest, mängudest ja kirjandusest. Ja ujumisest.
Jüri on eesti ulmekirjanduse ekspert, tõlkija, kirjastaja ja toimetaja. Ta on koostanud ja toimetanud kirjastuste Elmatar ja Fantaasia väljaandeid. Praegu tegeleb ta Eesti ulme bibliograafia koostamisega ning on ulmeajakirja Reaktor kaastööline. Ta on kirjutanud romaanidele ja kogumikele järelsõnu. Jüri Kallas on juhtinud ka Eesti Ulmeühingut. Tema huvisfääri mahuvad ka (tumedamates toonides) muusika ja filmid.
Kalver on filmisõber, kes kulutab liiga palju vaba aega filmide vaatamise ja vahel ka neist kirjutamise peale. Kõigesööjana ei diskrimineeri ta filme žanri ega vanuse järgi. Hästi jutustatud lugu on hästi jutustatud lugu. Tartu Elektriteatri fänn ja sealse õudusfilmidele pühendatud eriprogrammi „Õõvarõõm“ kuraator. Žanrifilmidele pühendatud raamatu „Karta pole vaja“ autor.
Olen kirglik filmifänn, kellele meeldib just fantaasia- ja õudusžanr. Mulle on tähtis, et film tekitaks mulle pinget ja närvikõdi, mis teeb filmid minu jaoks unustamatuks. Mulle väga meeldib filmikunst, seega filme vaadates ei piirdu ma üksnes loo jälgimisele – mulle on tähtsad kaameratöö, eriefektid, huvitavad valguslahendused ja lõplik montaaž. Just need on asjad, mis loovad filmist ühe terviku.
Olen suur filmihuviline ning täidan oma vaba aega väga tihti just filmide vaatamisega. Kõige enam köidavad mind ulme- ja nn maailmalõpufilmid, mis panevad mõtlema inimeste ja maailma tuleviku üle. Samas ei jää minu žanrimenüüst välja ka õudusfilmid – vastupidi, naudin nende erilist pinget. Filmi juures hindan kõige enam üllatusmomenti. Mulle meeldib, kui süžee ei ole liialt etteaimatav, vaid sunnib kaasa mõtlema ja tähelepanelikult jälgima.
Õudusfilmide puhul ootan teatud tõetruudust, et nähtav mõjuks võimalikult reaalsena ja seetõttu ka hirmutavamana. Kuna olen omajagu filme näinud, siis vahel on mind keeruline üllatada, kuid just see teeb iga uue vaatamiskogemuse põnevaks väljakutseks. Olen alati avatud avastama uusi lähenemisi ja leidma igast filmist midagi väärtuslikku.
Kellele siis ei meeldiks filme vaadata? Minule igal juhul meeldib. Eelistan märulifilme, kuid tegelikult ei ütle ära ühestki heast filmist. Mulle meeldib, kui film haarab mind täielikult endasse ning kõik muud mõtted kaovad, sest lugu on lihtsalt nii põnev. Ehk siis hea film on see, millelt ei saa pilku pöörata.
Ka hea õudusfilm on minu maitse. Hindan kõrgelt eriti seda tunnet, kui närv on kogu aeg kergelt pingul ja kui lõpus koorub välja ootamatu puänt. Tõeline kirss tordil on aga see, kui film põhineb päriselul – isegi siis, kui detaile on veidi juurde lisatud. Nii jääb vaatajale mõtiskleda, mis oli päris ja mis mitte.
Naudin filme, mis annavad võimaluse hetkeks argipäevast välja astuda ning kogeda erinevaid emotsioone ja lugusid. Filmi vaadates pööran tähelepanu sellele, kuidas näitlejad oma rolli edasi annavad ja millise tunde nad loovad. Pikaaegse tantsijana märkan ka kehakeelt, sest liikumine ja kehahoiak võivad palju edasi anda ka ilma sõnadeta. Sageli peitubki stseeni mõju selles, mis jääb välja ütlemata.
Kõige enam köidavad mind õudus- ja fantaasiafilmid, sest need suudavad pakkuda elamusi, mis on korraga nii intensiivsed kui ka mõtestatud. Õudusfilmide puhul hindan eriti seda, kui ehmatuste ja kõheda visuaali taga peitub sügav ning läbimõeldud lugu. Mulle meeldib, kui pinge ei sünni ainult šokist, vaid kasvab välja tegelaste sisemistest konfliktidest ja loo tähendusest.
Fantaasiafilmides paelub mind julgus murda tavapäraseid piire ja mängida ideedega, mis panevad kujutlusvõime tööle. Otsin filmidest emotsionaalset kaasaelamist – tahan, et lugu haaraks endasse ja jätaks pärast vaatamist midagi, mille üle edasi mõelda.