Tallinna Ülikooli Balti filmi-, meedia- ja kunstide instituudi filmitudeng, kauaaegne õudusfilmide fänn Katariina Aule igatses üle kõige pääseda HÕFFile.

Ja siin ta nüüd on – lühifilmiga „Vinguv jalaluu”, mille leiate uute Eesti žanrifilmide kogumikust „Õudne Eesti”.

Teie filmi aluseks on Meelis Friedenthali samanimeline novell. Mis lugu see selline on? Saaksite ehk alustuseks selle mõne sõnaga lahti seletada?

Oma sõnadega lühidalt ümber jutustades kõlaks Friedenthali novelli sisu umbes sääraselt:

Arheoloog satub kummitusliku, inimese jalaluust tehtud vilepilli otsa. Seda puhudes näeb ta hirmu, aga samas ka uudishimu tekitavaid nägemusi, mis viivad ta teise reaalsusesse. Arheoloog otsustab vilepilli varastada, et nägemusi edasi uurida, muutudes aga iga puhumisega füüsiliselt aina nõrgemaks. Ühel hetkel mõistab teadlane, et nägemusi tekitab kahe maailma vahel kannatav surnu, kellelt tema jalaluu kunagi võeti. Arheoloog otsustab loobuda vilepillist ning riskib teispoolsusesse kinnijäämisega, et anda hingerahu kannatavale jalaluu omanikule. Loobumise käigus leiab arheoloog ka ise rahu.

Mille poolest erineb film(i narratiiv) aluseks võetud loost?

Kõige suuremaks erinevuseks on novellile omane ajaline kulgemine. Friedenthali novellis puhub peategelane vilepilli korduvalt ning käib teispoolsuses mitmeid kordi, enne kui jalaluu omanik talle terviklikuna manifesteerub ja ta vilepilli ära otsustab anda. Novellis mõjub arheoloogi rännak omaette meditatsioonina, lühifilmis kahjuks ei ole aega nii palju mõtiskleda, seega pidime lugu päris palju kokku tõmbama ning õudusfilmi žanriga kohandama.

Mis teid sellise omapärase loo juurde tõmbas?

Mulle meeldivad väga fantaasia, õudus, maagiline realism ja üleüldse kõik, mis on veider ja müstiline. Selles loos kombineerusid mitmed nimetatud elemendid.

Lisaks oli „Vinguva jalaluu” puhul kohe teada, et tegemist on eriefektide poolest tõelise proovikiviga, mis tekitas minus suurt huvi ja põnevust.

Kas filmis käib pilliga kaasas ka kurjus?

Kindlasti ei käi pilliga kaasas kurjus, vilepill vaid täitis oma eesmärki. Vilepilli inspiratsiooniks nii novellis kui ka filmis on tiibeti budismis kasutatav, inimese reieluust tehtud Chödi rituaalpill. Kartmatuse ja kaastunde žestina kutsutakse rituaali käigus kokku näljased vaimud ja deemonid, kellele rituaali praktiseerija ohverdab oma keha ja energia, et leevendada nende õnnetute olendite valu ja kannatust.

Surm ja teispoolsus tundub tavainimesele pigem hirmutava ja kaugena, seetõttu on ka meie filmis nägemused kujutatud esmapilgul ohtlikuna. Lastes lahti aga hirmust, näeb peategelane, et koletis, keda ta on kartnud, on hoopis kannatav abivajaja.

Kes oli teie jaoks see inimene, kes igatses taga oma jalaluud – kriminaal või lihtsalt hing, kes ihkas osa endast tagasi saada?

Minu silmis on tegemist pikalt kannatanud hingega, kes tahtis rahu saavutamiseks ja teisele poole edasi liikumiseks tagasi temalt röövitud jalaluud. Sellel, mida ta oma eluajal korda saatnud oli, polnud selleks hetkeks enam tähtsust.

Kas teile endale meeldib õudusfilme vaadata?

Mulle meeldib nii häid kui ka väga halbu õudusfilme vaadata, seega võib vist öelda, et olen selle žanri austaja.

Lapsest saati olen õudukaid vaadanud, ilmselt selle tõttu ka korduvalt traumeeritud, aga need filmid on minu fantaasiat rikkalikult kujundanud ja tundub, et ma ei peatu.

Kui me seda filmi tegema hakkasime, oli mul ainult üks eesmärk – pääseda HÕFFile! Nii et mul on suur rõõm, et meie tudengifilmi just sellel festivalil näidatakse.