Paul Duane on äärmiselt huvitava taustaga iiri režissöör, kelle õudusfilm ,,Vajad vaid surma” viib meid unustusse vajunud Iiri maakohtadesse, vanade rahvalaulude maailma.

Need on laulud, mida ei tohi lindistada ega nende sõnu kirja panna – muidu pääsevad valla inimmõistusele hoomamatud õudused.

Meie õnneks, aga filmitegelaste ebaõnneks on ikkagi keegi, kes seda teeb. Ülejäänut näete juba HÕFFil.

Paul, sa oled öelnud, et avastasid filmitegemise, kui õppisid ülikoolis maalikunsti. Kas sa maalid endiselt? On su pildid samuti õõvatekitavad?

Ma eriti ei joonista ega maali enam, aga mõnikord teen piltlugusid (storyboard) oma filmidele. Kuigi ma võtsin hiljuti vastu väljakutse sõbralt kujundada Tarot-kaardipakk (ainult major arcana-kaardid!) ja siduda see Sam Peckinpah´ filmide temaatika („Õlgkoerad”, „Metsik jõuk”) ja tegelastega. Seega pole sel väga pistmist õudusfilmidega, kuid see on päris huvitav väljakutse!

Kas „Vajad vaid surma” võiks olla kombinatsioon sinu huvist dokumentaalfilmide ja õudusžanri vastu? Filmi peategelased dokumenteerivad samuti unustatud või varjatud asju.

Kindlasti. Filmi sisu, tegelased ja temaatika tulevad osaliselt inimestelt, kellega ma kohtusin dokumentaalfilme tehes. Filmis kesksel kohal olevad laulukogujad on inspireeritud lugudest, mida ma 78 rpm-vinüülikogujate kohta kuulsin. Neid rääkis mulle Chris King, minu dokumentaalfilmi „Kui elad, sära” (While You Live, Shine, praegu nähtav Netflixis) peategelane. Samuti sain inspiratsiooni aruteludest Bill Drummondiga, kellega tegin kaks dokumentaalfilmi: „Parim enne surma” (Best Before Death) ja ,„Tere tulemast pimedasse keskaega“ (Welcome to the Dark Ages). Veetsime koos palju aega, rääkides kunsti salvestamisest, mis on tänapäeval ülilevinud, ning selle eetikast.

„Vajad vaid surma" on iserahastatud film. Kas see oli sul mõttes juba stsenaariumi kirjutades?

Ei. Ma lihtsalt ei suutnud veenda riiklikku rahastusorganisatsiooni Screen Ireland, et nad minu mängufilmiprojekte toetaks, kuigi mul on selja taga juba 34 aasta pikkune filmitegijakarjäär. Muide, olen üritanud siin õudusfilmi teha juba umbes 1996. aastast.

Pärast järjekordse projekti tagasilükkamist võtsin oma säästudest iga viimase kui penni ja tegin filmi ise valmis.

Selle kogemuse põhjal eeldan, et sa ei soovitaks seda teed ühelegi teisele filmitegijale?

Ma ei soovitaks seda mitte kellelegi: see on olnud minu elu kõige stressirohkem ja raskem aasta. Olukord on alles pärast seda paremaks läinud, kui publik selle üles leidis ja kriitikud kiitma hakkasid. Riiklikult toetatud filmikultuuris, mis on äärmiselt ettevaatlik ja riskikartlik, võib iserahastamine olla ainus viis, kuidas teha valmis midagi, mis tundub nagu päris film, mitte mingi telesaade.

Ma ei hakka enam ise filme rahastama: „Vajad vaid surma” on oma töö teinud, nüüd töötan kolme uue mängufilmi kallal koos XYZ Filmsiga – need saavad tavapäraselt rahastatud.

Kas rahvalaulud olid osa su lapsepõlvest või tekkis huvi nende vastu hiljem?

Ballaadid ja rahvalaulud on osa enamiku iirlaste lapsepõlvest. Mul läks aga aastaid, et mõista, kui olulised nad minu elus on ja üldisemalt kogu iiri kultuuris.

Kuid tõeline ajend selle filmi tegemiseks oli suur rahvalaulude taasavastamine, mis toimub praegu Iirimaal: sellised kollektiivid nagu Lankum, Mary Wallopers ja Deadlians ning lauljad, nagu Lisa O´Neill ja John Francis Flynn, on taaselustanud vanad ballaadid, tuues muusikasse black metal´i, eksperimentaalse elektroonika ja krautrock´i mõjutusi. See on väga põnev.

„Vajad vaid surma“ on ainulaadne oma keskkonna ja süžee poolest. Mis sa arvad aga viimastel aastatel tehtud õudusfilmidest?

Ma tegin „Vajad vaid surma” osaliselt ka sellepärast, et ma ei näinud sellist Iiri filmi, mida minu arvates oli vaja teha. Oli väga palju selliseid, mis sarnanesid USA toodanguga, kuid mitte ühtki, mis oleks Iirimaale iseloomulik.

Mind mõjutasid Kiyoshi Kurosawa filmid, nagu ka Andrzej Żuławski looming. Ka praegu erutavad mind filmid, mis pärinevad mujalt maailmast: Lõuna-Ameerikast („Kui kurjus varitseb”, „Brujeria” „Bacurau”), Prantsusmaalt (Bertrand Mandico filmid), Ida-Euroopast (Radu Jude, jah, ma tean, et ta pole õudusfilmitegija, kuid ta on geenius), Lõuna-Koreast, ja muidugi „Godzilla Minus One”.

Brandon Cronenberg on ilmselt minu lemmik õudusfilmide lavastajate seas, kes praegu ingliskeelseid filme teevad.

Paljud mainitud filmidest kasutavad ära oma kultuuri spetsiifilisi eripärasid, kuid neil on olnud suur rahvusvaheline edu. Kuidas on „Vajad vaid surma” vastu võetud Iirimaal muu maailmaga võrreldes?

Filmi on näidatud ainult ühel Iiri festivalil, Corki filmifestivalil, meil oli tohutu teatrisaal, mis oli välja müüdud. See oli suurepärane õhtu. Film on tehtud eelkõige Iiri publikut silmas pidades ja ma arvan, et nad said aru kõikidest naljadest ja viidetest nii, nagu teise riigi publik ei saa.

Lõpetuseks, inimestele, kes on su filmi vaatamise osas kahevahel: millist kogemust võib oodata?

,„Vajad vaid surma” on slow burn-film. Film, mis rõhub atmosfäärile, kus hirm hiilib vaikselt, tekitades tunde, et universumil on sügavamad ja pimedamad saladused, mis on hirmsamad kui ükskõik millised ettekujutused. See on katse tekitada kosmilist õõva väikese eelarvega. Lähtudes senistest arvustustest, meeldib see lähenemine paljudele.

Ma loodan, et Haapsalu publik tunneb, kuidas film jälitab neid koduni ja täidab nende unenäod.

„Vajad vaid surma” linastub pühapäeval, 28. aprillil kell 14.30 Haapsalu kultuurikeskuse rõdusaalis.