,,Mõtlik” on Leedu esimene rapper, mille tegemise võlust ja valust räägib HÕFFile saabuv režissöör Jonas Trukanas.

Pärast seda kui üksikus maakohas koolilõpupidu pidavad noored on hävitanud rahvapärased puukujud, hakkab neid jälitama müstiline mõrvar.

„Meil kõigil on vajadus olla tähele pandud, isegi siis, kui ainus inimene, kes sind näeb, on maskiga mõrvar,” võtab 33-aastane režissöör HÕFFi intervjuus kokku oma filmi „Mõtlik”, mille leiate ka festivali kavast.

Jonas, kuidas algas teie huvi filmitegemise vastu? Kõigepealt naljatasite sõpradega niisama, aga siis läks asi tõsiseks?

Kahjuks pole mu lugu eriti põnev. Mõned lähisugulased töötasid filminduses ning koos filmide vaatamine muutus viisiks, kuidas tähendusrikkalt aega veeta. Oma esimese mini-DV kaamera sain 16. sünnipäevaks - hakkasin sellega kohe mängima. Tegin kõike: filmisin kontserte ja lühifilme, et koolis teatud ainetest läbi saada. Lõpuks otsustasin minna Inglismaale Farnhamisse loovkunstide ülikooli, et proovida filmindusest aru saada ning mõista, miks see mind nii väga kõnetab.

Jonas Trukanas PÖFFi mustal vaibal.

„Mõtlik” on teie esimene täispikk film. Kui suurt vastupanu see avaldas? Kas võtetel tuli kokku puutuda ka millegi täiesti ootamatuga?

Me kohtasime suurel hulgal takistusi, jämedalt öeldes oli neid sitaks. Naiivselt uskusin, et täispika filmi tegemine erineb lühifilmi tegemisest vaid protsessi pikkuse poolest. Kuid töödeldava informatsiooni hulk ning see vaimne tugevus, mis peab inimesel olema… - ma ei osanud seda ette näha.

Alustasime filmimist tagasihoidliku eelarvega, mis on esimese täispika filmi puhul täiesti loomulik, kuid me pidime filmimise lõpetama 14 päevaga… Õigemini ööga. Võtteplats ehk maamaja, mis kuulus ühele produtsendile ning kus suur osa filmi tegevusest aset leiab, hävitati filmimise käigus täielikult. Lisaks puhkes näitlejate ning meeskonnaliikmete seas koroonapuhang, mis venitas filmimist veelgi. Võib-olla on see kõikide filmide puhul norm, aga meil oli tunne, nagu kõnniks noateral - see oli samaaegselt meeletult põnev ja hirmutav.

Sellele vaatamata usun, et paljud filmiga seotud inimesed mõtlevad kogemusest positiivselt.

Teie filmi on nüüdseks näidatud mitmel festivalil, sealhulgas PÖFFil. Kas vastuvõtuga võib rahule jääda?

Mõned festivalid on veel tulemas, aga meil on juba praegu ülimalt hea meel, et filmi on saatnud edu. Hämmastav on jälgida, kuidas erinev publik sellele reageerib. Leedus vaadati seda kui õuduskomöödiat, mis tulenes ilmselt ainult meie maale omaste tegelaste arhetüüpidest. Tallinnas mitte nii väga. Torino festivalil tõlgendati seda jälle pigem giallo´st inspireeritud rapperina.

„Ole ettevaatlik, kuidas sa teistega käitud” - kas see on põhisõnum, mida te tahtsite publikule edasi anda?

„Mõtlik” keerleb ümber teismelise, kes jääb teistele märkamatuks – tal ei ole tugevaid iseloomujooni, kuid ta on ümbritsetud inimestest, kellel on. Ta proovib avastada oma iseloomu ja kasutab ära seda, et on märkamatu ja ebahuvitav – isiklike eesmärkide nimel. Mulle on see alati olnud filmi tuum - vajadus olla nähtud, isegi kui ainus inimene, kes sind näeb, on maskiga mõrvar.

Mis teid õuduse juures kõige enam köidab? Miks te valisite just selle žanri?

Kirjandus ja filmid on mind nooruspõlvest saati kaasa haaranud. Mäletan teki alla pugemist, et lugeda taskulambivalguses „Sõrmuste isandat”, või koolist popitegemist, et vaadata piraatkassetil „Tulnukat”. Õudusfilmid olid peaaegu tabu, patt. See muidugi ainult suurendas huvi nende vastu. Isegi nüüd, pärast kõiki neid aastaid, leian end öösiti lugemas mõnd kaasakiskuvat fantaasiaromaani või mängimas mõnd seiklusrohket lauamängu.

Arvestades selle žanri rolli minu iseloomu kujunemisel, tundus loomulik, et esimene pikk film tuleb just õudusfilm.

Teie lühifilm „Kui tuled kustuvad” („When the lights go out”) põhineb isiklikel kogemustel – teismelisena kogetud koolikiusamisel. Samas pole läbielatu loodetavasti „Mõtliku” aluseks. Kui oluline on teile kasutada inspiratsiooniallikana just isiklikke kogemusi?

Gümnaasiumi lõpetamine on oluline sündmus, osa täiskasvanuks saamisest, mida me tähistame suurte pidustustega. Aga kui me istusime filmi kaaskirjutaja Titas Lauciusega maha ning hakkasime meenutama meie endi lõpetamisi, siis meid üllatas, kui paljud mälestused keerlesid läbutsemise ning üleüldise… hooletu käitumise ümber. Olgu siis need purjakil seiklused või vana rivaalitsemine. Kui me „Mõtliku” kallal töötasime, siis me kasutasime neid mälestusi, et kirjutada lugu, mille keskmes on peategelane, kes maadleb on identiteedi ja eneseleidmisega - nende katsumustega, mida kogesin teismelisena ning kogen vahel isegi nüüd.

„Mõtlik".

Olete teinud ühe krüptorahadokumentaali, täispika õudusfilmi ning mitu lühifilmi. Mis järgmiseks?

Filmi kaasautori Titas Lauciusega kirjutame hetkel teist täispikka filmi. See on lugu isast, pojast ning sireenist, kes elab veepargis.

Lõppu küsiks, et kui keegi pole veel otsustanud, kas tulla teie filmi vaatama, siis kuidas te teda veenaks?

Vaadake, igas klassis on alati neid, kes käivad kõigile närvidele, olgu selleks jõmm, kes peab end kõigist paremaks, paarike, kes ei suuda üksteiselt käsi eemale hoida, või tarkpea, kes arvab, et teab kõike. Just need inimesed filmis surevadki. Vägivaldselt. Siis on veel kõhedusttekitavad puuskulptuurid, mille ümber kogu trall käib. Filmimuusikaks on legendaarse Leedu DJ Andrius Kauklyse techno-folk. Ja kuigi teile ei pruugi peategelane esialgu meeldida, siis ma usun, et just tema moodi me sellises olukorras käitukski.