Kirjanik Veiko Belialsi sissejuhatus taskuhäälingu „Tumedad tunnid” avalikule salvestusele, kus tuli ettekandele M. R. Jamesi õudusjutt „Visatud ruunid”.
Montague Rhodes James sündis 1862. aastal Inglismaal Kentis vaimuliku pojana, kuid kasvas üles Suffolkis Great Livermere´i pastoraadis.
Nagu isagi, õppis Monty, nagu teda kutsuti, algul Etonis, millele järgnes Cambridge´i King’s College, kus ta veetis suure osa oma täiskasvanueast, algul üliõpilasena, hiljem õppejõu ja rektorina kuni surmani 1936. aastal. Tema teaduslikud saavutused on vähem tuntud kui tema kummituslood, kuigi neid oli kokku vaid kolmkümmend viis, kuid ta oli tähelepanuväärne akadeemik, kes kataloogis peaaegu kogu Cambridge´i ülikooli keskaegsete käsikirjade kogu ja oli viisteist aastat Cambridge´i Fitzwilliami muuseumi mõjukas direktor. 1930. aastal sai ta Briti ühe kõrgeima autasu – teeneteordeni (Orden of Merit).
Ta antikvaarsed huvid määrasid paljuski ka tema juttude õhustiku. Loobunud gootilikest klišeedest, tõi ta kummitusjutu oma kaasaja realistlikku õhustikku ja sellega ka uude sajandisse.
Enamik Jamesi kangelasi on nagu ta ise – kõik hästi kasvatatud, õppejõud, obsessiivsed bibliofiilid ja poissmehed (James ise ei abiellunud kunagi).
Klassikaline Jamesi lugu sisaldab tavaliselt järgmisi elemente:
tavapärane keskkond Inglismaa külas, mereäärses linnas või maal; iidne linn Prantsusmaal, Taanis või Rootsis; või auväärne klooster või ülikool
eluvõõras (ja sageli reserveeritud loomusega) härrasmees-teadlane peategelasena
vana raamatu või muu antikvaarse objekti avastamine, mis tõmbab endale hauataguse üleloomuliku ohu soovimatu tähelepanu, vallandab selle viha või avab kuidagi seda vangistava luku.
Jamesi sõnul peab lugu „panema lugeja olukorda, kus ta ütleb endale: „Kui ma ei ole väga ettevaatlik, võib ka minuga midagi sellist juhtuda!”.” Ta täiustas üleloomulike lugude jutustamise tehnikat allteksti ja kaudsete vihjete abil, mis lasi lugejal endal täita lüngad ning keskendus olude ja tegelaste igapäevaelu detailidele, et panna õudsed ja veidrad elemendid teravamasse kontrasti ülejäänuga. Ta võttis oma lähenemise kokku eessõnas antoloogiale „Ghosts and Marvels”: „Kaks kõige olulisemat koostisosa kummitusloo puhul on minu jaoks atmosfäär ja kenasti juhitud crescendo (kasvav pinge).”
„Teine nõue on minu arvates see, et kummitus peaks olema pahatahtlik või vastik: sõbralikud ja abivalmid ilmutused on head muinasjuttudes, kuid kummitusloos pole mul neist mingit kasu.”
M. R. James kasutas kummituslugusid, et uurida hirme, millest muidu rääkida ei saaks. Tema loomingus on nähtud keerulisi psühholoogilisi allhoovusi ja kuigi tema süžeed pole ilmselgelt seksuaalsed (näiteks romaanides esinevat seksi pidas James tüütuks), on neid tajutud tahtmatute freudismi metafooridena. Tajutav on Jamesi vastumeelsus kombatava kehalise kokkupuute suhtes. Mitte sügavale naha alla peidetud süda pole tema ärevuse allikas; kõige rohkem kardab ta pinnakontakti nahaga. Ja pinnad, mis annavad kõige kohutavama laengu, pole mitte teravad või agressiivselt nurgelised, vaid pehmed, isegi intiimsed. Tema kummituslood on kui omamoodi vabanemine vaoshoitud tunnetest.
„Vaoshoitus võib olla vanamoeline, kuid kunstilisest vaatenurgast on see mõistlik,” ütles ta ise. „Vaoshoitus võimendab efekti, läbinähtavus rikub selle. Pahatahtlikkus ja hirm, jõllitavad kurjad näod, „ebamaise kurjuse kivistunud irve”, jälitavad kogud pimeduses ja „kauged venivad karjed” on omal kohal, samuti on omal kohal mõõdukas kogus verd, mis on valatud kaalutletult.”