Tänavusel HÕFFil toimus esimest korda intrigeeriv üritus, kus külastajatele pandi silme ette klapid ja nende ette taldrik – see oli pimeõhtusöök!

Pimeõhtusöögil kehtib reegel – mitte mingil juhul ei tohi võtta peast klappi ja piiluda oma toitu. Kogu idee seisnebki enda meelte aktiveerimises ja põnevas teadmatuses. Tegelikult ongi ju söömisel olulised eelkõige haistmis- ja maitsmismeel. Kompimismeel aitab enda ees oleva toidu edukalt suhu saada, mis osutus aga keerulisemaks, kui alguses võib tunduda.

Üritus leidis aset mereäärses Villa Friedheimis, mis on 1885. aastal loodud aadliperekondade suveresidents. Tänapäeval kasutatakse 137 aastat vana hoonet butiikhotellina, mille esimesel korrusel asub restorani Von Gernet kaminasaal. Seal istusidki reedel silmaklappidega inimesed.

Kaminasaalis valitseb mineviku hõng: ruumis on nikerdustega mööbel, seintel portreemaalid 19. sajandi aadlikest ja akende ees veripunased sametist kardinad. Külaliste sealviibimine tehti veel kõhedamaks, kui õhtusöögi taustale lasti õudusvärinaid tekitavat muusikat – kõik see on HÕFFi meeleoluga ideaalses kooskõlas.

Kui kardinad hämardasid toa ja silmaklapid pandi silme ette, ilmusid justkui võluväel külastajate ette aina uued taldrikud ja klaasidesse aina rohkem veini. Kokku serveeriti viis imemaitsvat käiku ja iga käigu kõrvale ka erinevaid veine. Peale taustamuusika ja melu kostis vahepeal ka klaaside klirinat ja seejärel suurt naeru. Pimestatuna süüa oli kõigil keeruline ja kahvliga taldrikul rännates ei jõudnud suhu vahepeal midagi.

Magustoidu ajal lubati klapid lõpuks peast võtta ja uuesti silmad avada. Paljud olid hämmingus magustoidu ilusast serveeringust ja mõtlesid, kui ilusad võisid eelnevad käigud olla. Nii mõnigi tundis, nagu oleks ta just unenäos viibinud ja äsja üles ärganud. Pärast õhtusööki seletas peakokk, mida täpselt olid inimesed söönud ja kas nende maitsemeel oli äraarvamisel edukas. Võib öelda, et tegu oli head toitu ja veini sisaldava äraarvamismänguga, kus võitsid kõik osalejad.