Carl Joseph E Papa on noor Filipiinide režissöör. Iseõppinud filmikunstnikuna kasutab ta erinevaid animatsioonitehnikaid, et rääkida isiklikke ja traumaatilisi lugusid. „Puuduolev” on tema värskeim film, mis keerleb ümber väärkohtlemise ja selle tagajärgede.

Tegemist on erakordselt hea ja ilusa filmiga, mida ei soovita nõrganärvilistele.

HÕFFi intervjuus räägib Papa, kuidas nähtud filmid on olnud tema õpetajad ja YouTube tema ülikool.

Sa oled oma filmiga palju ringi reisinud. Kuidas on see vastu võetud?

Väga hästi, soojalt. Tundub, et see läheb inimestele korda. On tuldud pärast seanssi rääkima ning oma lugusid jagama – see ju meie eesmärk ongi. Mul on hea meel, et leitakse julgus oma kogemustest rääkida, aga mul on ka valus, sest see tuletab meelde traumaatilisi hetki nende elus. Ma tahaks neid rohkem aidata.

Sa õppisid tarkvaraarendajaks, filme hakkasid sa tegema ülikooli viimasel aastal. Olid sa selleks ajaks juba animatsiooniga tegelenud?

Tegelikult ma töötan siiani tarkvaraarendajana. Tänu sellele sain ma üldse oma esimese kaamera osta ja rahastada oma kirge, milleks on lugude rääkimine. Ma kasvasin üles filme vaadates, ka animafilme ja jaapani animet – need kõik inspireerisid mind. Seega jah, mul ei ole formaalset haridust. Selle asemel ma lihtsalt joonistasin, vaatasin ja lugesin palju. Filmid on mu õpetajad ja YouTube on mu ülikool, hahahaa. Käisin lugude jutustamise ning filmide toimetamise seminarides, aga see oli ka kõik.

Mis puudutab animatsiooni, siis ka seda õppisin ma omal käel. Mäletan, et käisin keskkoolis, kui nägin esimest korda Richard Linklateri filmi „Ärkav elu” (Waking Life) ja olin pahviks löödud. Ma tahtsin seda analüüsida ja sellest teada saada nii palju kui võimalik.

Lõpuks, kui olin piisavalt raha kõrvale pannud, ostsin Wacomi graafikatahvli, hea arvuti ja hakkasin joonistama nagu segane.

Sa kasutasid kaht tehnikat: rotoskoopi ja traditsioonilist animatsiooni. Kuidas sa nende vahel nii sujuva ülemineku saavutasid?

Algusest saati tahtsin, et animatsioonitehnikal oleks filmis mingi tähendus – põhjus, miks neid mingil viisil kasutatakse. Olevikustseenid on tehtud rotoskooptehnikas, mis tähendab, et me filmisime kõik stseenid ära ja siis hakkasime kaaderhaaval liikumist töötlema-joonistama. See on suurepärane tehnika, tekitamaks vaatajas segadust: sa pole päris kindel, mis on päris ja mis mitte. Sarnaselt sellele, mida Eric filmis tunneb ja kogeb.

Teine tehnika, käsitsi joonistatud animatsioon, tähistab minevikku. Ma tahtsin, et nendel stseenidel oleks nostalgiahõngu, et need mõjuks nagu lapsepõlve mälestused.

Kas on mingid lood, mille jaoks animafilm ei ole parim meedium?

Minu arust ei ole piiranguid. Meediumi valikul on oluline, et 1) sul oleks põhjus, miks sa selle valisid, 2) see aitaks lugu rääkida ja 3) annaks filmi sõnumit edasi.

Kuidas sulle tundub, kas inimeste mõtlemine on endiselt kinni selles, et animafilm on mõeldud lastele?

Kindlasti. Väga pikalt on arvatud, et animafilmid on ainult lastele suunatud, kuid minu arust elame me ajal, kus on toimumas perspektiivimuutus. Üha rohkem tehakse tõsistel ainetel animafilme, mis on väga edukad.

Sa oled öelnud, et ei tee filme teemadel, millega sul ei ole isiklikku seost. Miks nii?

Nii on. Mulle ei meeldi tuttavatest teemadest liiga kaugele triivida. Ma tunnen, et kui mul on filmi teemaga väga lähedane seos, siis ma saan seda teha vaatenurgast, mille alt keegi teine seda ei tee. See võimaldab mul olla siiram.

Kuna sul ei ole professionaalset filmiharidust, siis kas sa tunned end vabamalt, kui liigud eri kunstide vahel? Kas sul ei ole plaanis näiteks väikest teatrilavastust?

Ohjaa, see meeldiks mulle väga. Ma tegelikult rääkisin sellest Gio Gaholiga (näitleja, kes mängis filmis Carlot), sest ta on teatrinäitleja. Tahaksin kohandada oma teise animafilmi „Lahkumine” (The Leaving) muusikaliks. Väga loodan, et see kunagi juhtub.

Ja viimaks, kui sa saaksid öelda ühe lause, et meelitada rahvast oma filmi vaatama, siis mis see oleks?

Liitu Ericuga tema võitluses tulnukaga, et leida puuduolev…

„Puuduolev” linastub laupäeval, 27. aprillil kell 16.15 Haapsalu kultuurikeskuse rõdusaalis.