Kuidas valmis tänavuse festivali pööraseim õuduskomöödia „Vampiirizombid… kosmosest!”, räägib filmi idee autor ja üks stsenaristidest Jakob Skrzypa.

Kust Sa selliseks filmiks inspiratsiooni said? Tunda oli nii „Videviku tsooni” kui „Elavate surnute öö” mõju siin-seal, aga film on kindlasti süntees palju rohkemast kui lihtsalt neist kahest. Kas oli ka tänapäevasemaid mõjutajaid lisaks 1950ndate filmidele?

Kaks suurimat inspiratsiooniallikat olid Ed Woodi „Plaan 9 avakosmosest” (1959) ja Mel Brooksi filmid. Filmi algidee tekkis juba keskkoolis: pärast „Plaan 9” nägemist sain aru, et paroodiaks on tohutult võimalusi ja ruumi, pealegi nägi see piisavalt närune välja.

Aga sul on täiesti õigus, et lõpptulemusel on mitmeid mõjutajaid, nende hulgas „South Park”, Monty Python, John Waters, „Kurjad surnud”, Robert Rodriguez ja „The Blob”. Me ajasime kindlasti taga 1950ndate filmide visuaali, mis oli mõjutatud Ed Woodist ja 1950ndate B-filmidest, huumori mõttes aga Brooksi, Pythonit ja „South Parki”.

Tänased filmitegijad seisavad kõik hiiglaste õlgadel ja B-filmide puhul on see täpselt samamoodi. Erinevalt teistest peavoolu filmidest tõstab Sinu film esile hoopis teist külge sellest, mis kinolinal „töötab” – kõik need õnnelikud õnnetused ja lihvimata küljed, mis viivad selle loomuliku sarmini, mis vanematel madala eelarvega õudukatel oli. Ühe mehe prügi on teise mehe varandus. Kas Sa arvad, et rohkem filmitegijaid peaks hoidma oma meele avatud selliste nn vigade suhtes?

See on suurepärane küsimus. Ma arvan, et filmitööstus on niivõrd pungil konkurentsist, et kõik, mis selgelt teistest eristub, on see, mis Su projekti sel maastikul särama paneb. Teha mustvalge 1950ndate ulmeõuduka paroodia on meganišikas – mitte keegi teine sellist asja ei tee (vast ka hea põhjusega… hahah)… seega ma usun, et filmitegijad peaksid keskenduma sellele, mida nad saavad teistest eristuvat teha.
Samuti arvan, et on siiralt lõbus vaadata vanemaid või madalama eelarvega filme ja piiluda kardinate taha – näha tükikest traati või teisi vigu, mis paljastavad kübekesi sellest, kuidas film tehti. Tänapäeva publik näeb multimiljonidollariliseid, hüpermonteeritud, hüperperfektsionistlikke filme… Mina usun, et vaadata üht tobedat „kodukootud” filmi võib olla väga lõbus ja tuletada meelde seda isiklikku puudutust, mida filmitegemine pakkuda võib.

Arvan, et see on teine hea soovitus noortele filmitegijatele: tehke seda, mida TEIE ise tahate näha. On tõenäoline, et ka teised tahavad näha seda, mida sina. Vastas see su küsimusele?

Jakob Skrzypa

Paranda, kui täheldasin valesti, aga suur osa dialoogist tundub olevat dubleeritud – jäädes truuks 1950ndate B-kategooria filmidele. Stiililiselt on see justkui rusikas silmaauku, teeb filmi kaasahaaravamaks ja tõetruuks. Kuidas mõjutas see töö sujuvust võtteplatsil ja postproduktsioonis võrreldes tänapäeva tavapärase filmiteoga? On Sul äkki mõningaid lõbusaid mälestusi dialoogi salvestamisest?

Me tegime väga palju ADR-i (dubleeritud dialoog) põhiliselt vajadusest, mitte kunstilisest tarvidusest. Kui filmid kärmelt ja rapakalt madala eelarvega, ei ole alati võimalik saavutada head heli. Aga samas tahtsime täita filmi taustahelinaljadega, nii et iga kord, kui on kuulda rahvamassi, on seal tegelikult mina, kaasstsenarist Alex Forman ja režissöör Mike Stasko kõiki hääli tegemas.

Meenuvad sellised hetked, kui ma kell kaks öösel monteerisin ja mõtlesin järsku mingile rumalale repliigile: salvestasin selle enda telefoniga ja viskasin selle kiirelt miksi… – üks selline repliik on nüüd filmi suurim naerutaja!

Lõbusate mälestuste kohta: on üks stseen, kus meie kangelane (Oliver Georgiou) õpetab kangelannale (Jessica Antovski), kuidas zombit vaiaga pussitada… asjad kisuvad päris nilbeks, seega oli meil vaja salvestada erinevaid ohkimisi-puhkimisi Oliverilt, kes meist päris kaugel elab. Nii et režissöör võttis odava hotellitoa, pani mikrofoni püsti ja Oliveri oigama. Oliver on väga hea näitleja, nii et ta läks protsessi vägagi sisse. Ma võin ainult ette kujutada, mida hotellitöötajad mõtlesid, kui need kaks hotelltuppa sisenesid, ohkisid ja puhkisid ja siis end välja kirjutasid.

Jäädes truuks oma 1950ndate teisikutele, loob teie film ülilõbusa sulami – kasutades tänapäevaseid meemilisi heliefekte, mis on kokku segatud kõige muuga. See lausa õhkab siirust igast loomingulisest otsusest. Kas filmitegemise ajal tuli ette hetki, kus meeskond tundus sellise lähenemise osas ebakindel või juhtus kõik orgaaniliselt ja iga otsus tehti selle põhjal, kas miski on lihtsalt naljakas või mitte? Mulle meenub lugu Monty Pythonist, kes kirjutas oma sketše ümber, kuni iga grupiliige tundis, et nali on nüüd naljakas.

Absoluutselt, Mel Brooksi lähenemine paroodiale on see, mida üritan alati järgida, see oli midagi sarnast sellele: et komöödia päriselt töötaks, peab kõik muu nägema, kõlama ja tunduma nagu see, mille üle sa nalja teed.

Seega me tahtsime segada kokku vanamoelist stiili modernse tunnetusega. Stsenaarium, mille kaasstsenarist Alex Formaniga režissöör Mike´ile esitasime, oli umbes 70% sellest, mis lõpptulemuses näha on. Mina ja Alex oleme nüüdseks koos töötanud juba 10 aastat, lühifilme ja teisi komöödiaprojekte tehes. Me usaldame üksteist ja kui miski meid mõlemat naerma ajab… läheb see lukku. Nii et see oli kõik väga intuitiivne, uskusime, et publikule meeldivad samad asjad, mis meile. Me teadsime, missugust komöödiat me saada tahame.

Naljakas, et mitu inimest on osutanud nendele meemiheliefektidele – tundub, et ma olen vanaks jäämas, sest minu jaoks olid need lihtsalt naljakad heliefektid ja mul polnud õrna aimugi, et need meemid on, kuni keegi pärast mõnda linastust seda märganud oli. Jällegi näitab see seda, et kui minu jaoks miski naljakas on, on ta seda tõenäoliselt ka kellegi teise jaoks.

Lisaküsimus: ma tihti nikerdan ja teen isegi monteerides tobedaid asju ja sellised heliefektide hetked meenutasid mulle taoliseid heureka-hetki, kus avastad midagi väga naljakat – vabandage mu keelekasutust – oma lõbuks h*iates. Üks mu lemmikuid tehnilisi nalju filmis oli, kui sama dublaaži kaks korda järjest kasutati (?). Oli see midagi, mis oli ette planeeritud, või midagi, mis sündis montaažilaua taga?

Nii palju nalju ja hetki sündis oma lõbuks h*iates. Suur osa sellest on see, et sa monteerid ühte ja sama nalja uuesti ja uuesti – igav hakkab, nii et sa proovid nii palju sisse toppida kui võimalik. Seega loodan, et korduvatel vaatamistel inimesed leiavad ka aina rohkem asju, mida nautida. Pead mulle meenutama seda korduvat dublaažihetke, olen uudishimulik, aga ma ei arva, et see meelega tehtud oli.

Olin suur tobedate praktiliste efektide fänn, mida selles filmis palju kasutatakse ja kuigi nad on väga amatöörlikud, aitavad nad anda sellele iseloomuliku käekirja. Kui paljud sellistest efektidest olid stsenaariumis kirjas ja kui paljud neist sündisid järeltootmises olles?

Me tahtsime alati kasutada praktilisi efekte ja miniatuure, see oli osa filmi hingest. Isegi kõige varasemas versioonis aastast 2010 olin ma plaaninud kumminahkhiiri nööri otsas, lelu-UFOsid ja – tanke. See on lihtsalt nii jaburalt naljakas, eriti see nahkhiir nööri otsas: see on universaalne, saab suure naerupahvaka nii Põhja- kui ka Lõuna-Ameerikas ja Euroopas. Tänapäeval on kõik nii uhke ja lihvitud, mina aga igatsen miniatuuride ja käsitöö nägemist, see on kõik nii võluv ja tuletab meelde, et filmid peaks ju lõbusad olema!

Kas tubaka-lugu oli absurdistlik kummardus vanadele propagandafilmidele, nagu seda on „Reefer Madness”? Kuidas see idee sündis?

See on nüüd väike spoiler (!) neile, kes filmi pole näinud, aga jah: meile meeldis mõte, et kui see film oleks tehtud päriselt 1957. aastal, siis arstid ju kõik suitsetaks ja tubakatoodetele tehtaks reklaame lõbusate animeeritud maskottidega – ja meie filmis oli tubakas ju kangelane!

See lisab ühe viimase naljapaugu, et kogu film on lihtsalt tubakatoetusavaldus, mis on meie arvates väga naljakas. Idee sündis nii, et režissöör Mike ütles, et meil oleks vaja mingisugust krüptoniiti, mis vampiirid ära tapab ja sellele peaks filmi jooksul pidevalt vihjama. Me teadsime juba, et filmis on roppu moodi suitsetamist, nii et ma arvasin, et oleks koomiline, kui see oleks vampiiride nõrkuseks… sest see on ju ka inimeste nõrkus!

Muidugi on see aeglase toimega, aga siiski tervisele kohutav, ehk on lõbus mõelda, et vampiirid ei ole kosmoses seda kunagi kogenud ja kui nad maabuvad linna, kus kõik suitsevad nagu korstnad, ei ole neil vähimatki võimalust.

Kas Sa mingilgi hetkel ei kartnud, et selliste nn meelega tehtud vigade filmi panemine võib võtta tüki ära nende siirusest? Ja tulemusena kaotada osa sellest, mis teeb nad naljakaks? Ega ju filmitegijad 70 aastat tagasi ei pannud neid ebatäiuslikke omadusi enda filmidesse, et olla naljakad või võluvad. Selliste vigade ettekavatsematus teebki ju nad veelgi rohkem naljakamaks. Niimoodi on sündinud ju mitmed kultusklassikad, nagu „The Room”, „Manos: The Hands of Fate”, „Fateful Findings” ja paljud teised.

Noo, ma ei ütleks, et me mingeid meelega tehtud vigu filmi panime: me otsustasime näidata miniatuure miniatuuridena ja nähtavaid nööre, aga need olid naljad, mitte vead. Ma arvan, et suurem osa asju olid koomilised valikud, aga ma olen veendunud, et filmis on ka posu siiraid vigu, mis on omamoodi irooniline elu-imiteerimas-kunsti-tüüpi moment. See tulenes lihtsalt sellest, et meil polnud raha ega aega. Usun, et sellised väikesed vead lisavad sarmi ja see on siiras sarm siiratest vigadest.

Süda rõkkaks rõõmust, kui meie filmist saaks kultusklassika eelmainitute hulgas ja et publik osutaks asjadele, mida meie filmis märkavad.

„Vampiirizombid… kosmosest!” ja meile kallite Maranite „Mootorsaed laulsid” on hingelt pea vennad. Pole kahtlustki, et nad mõlemad kuuluvad HÕFFil üksteise kõrvale. Milline näib selliste kireprojektide tulevik ja kas näed end ka teise õudusautoritega koos töötamas, nagu näiteks vendade Maranitega?

Absoluutselt. Sandrist ja tema vennast Peetrist on saanud mu sõbrad. Nägin nende filmi ja otsisin nad Fantasia filmifestivalil üles. Pea šokeeriv oli aru saada, kui sarnased me Sandriga oleme – meie filmid on kahtlemata hingesugulased. Ma isegi käisin 2024. aastal neil Eestis külas. Suurepärased kutid, ja „Mootorsaed laulsid” ei ole mitte ainult vägev film, vaid ka tõestus sellest, et kui keegi midagi luua tahab, siis on see oma visioonile pühendudes täiesti võimalik (võib-olla ärge võtke 13 aastat, et seda teha, nagu nemad… hahah, aga jah). Miski ei teeks mind õnnelikumaks kui koostöö Sandriga.

Selliste filmide tulevik on helge. Meil on olnud kümmekond aastat nn peavoolu kuuluvaid filme, lihtsalt sama film uuesti ja uuesti ja ma arvan, et publikul hakkab küllalt saama. Tasa ja targu saavad madala eelarvega, obskuursed filmid („Sajad koprad”, „The People’s Joker”) peavoolu osaks ja on ainult aja küsimus, kui me näeme selliseid veel rohkem. Lisaks on kõigil tänapäeval telefoni küljes suurepärane kaamera olemas ja ka tehisintellekt on edenemas: nii et järgmise viie aasta jooksul saame näha vägevalt loovaid ja põnevaid filme.

„Vampiirizombid… kosmosest!” linastub reedel, 2. mail kell 18.30 ja ja pühapäeval, 4. mail kell 00.15. Osta pilet SIIT.