Tänavu sügisel oma 82. sünnipäeva tähistav, ka Itaalia Hitchcockiks kutsutav Dario Argento sai legendiks juba 1970ndatel, kui ta tõi publikuni järjepanu hirmufilme, mis olid inspireeritud tema suure eeskuju, mõne aasta vanema kaasmaalase Mario Bava filmide punasevärvilisest pildiesteetikast ja n-ö jälitava kaamera stiilist. Seda stiili hakati nimetama giallo´ks, mis kõige labasemas otsetõlkes võiks tähendada ka sopapõnevikku. Lisaks Argentole hakkasid giallo-filme väntama ka tema kaasmaalased Lucio Fulci ja Umberto Lenzi. Hiljem olid Bava ja Argento loomingust vaimustatud nii Sam Raimi kui Martin Scorsese.

Aastal 1977 valminud “Suspiria” on kindlasti üks neid õudusfilme, mille kohta saab öelda “legendaarne”. Filmi sündmused toimuvad Saksamaal asuvas vanas tantsuakadeemias, mille õpilane Suzy Banyon (Jessica Harper) kistakse müstiliste ja veriste sündmuste keerisesse.

“Suspiria” on Argento esimene õudusfilm, mis on tehtud nn üleloomulike jõudude filmi (supernatural film) võtmes. Meie ees avaneb tõeline vaatemäng koos õudusfilmižanri parima arsenaliga, mille puhul nauding muutub kiiresti jälkuseks. Argento lemmikbändi Goblin sugestiivse muusikaga õudusunenäolik muinasjutt, mis kulmineerib nõidade kokkutulekuga, demonstreerib ilmekalt õudusfilmi olemust – film peab olema kogemus.

“Suspiria” valmis Thomas de Quincey romaani alusel tehtud filmitriloogia esimese osana, millele järgnesid “Inferno” (1980) ja “La terza Madre” (2007). 2018. aastal tegi sellest uusversiooni Luca Guadagnino.