Tõenäoliselt poleks tänavu suvel oma 84. sünnipäeva tähistava Paul Verhoeveni suurejoonelise ulmeka "Tähesõdalased" näitamiseks paremat aega kui tänane päev, kus omaaegsest süütust fantaseerimisest on saanud karm reaalsus.

Hollandlasest veteranrežissööri on alati peetud mingis mõttes ajatuks, kaugele ette vaatavaks autoriks, kes suutis oma silmnähtava B-filmi armastuse raamida vormi, mida suur kommertspublik ja kriitika üheaegselt nii vihkasid kui armastasid. Rohkem küll armastasid, sest sellised filmid nagu "Ürginstinkt" (1992) ja "Täielik mäluvahetus" (1990) pikemat tutvustamist ei vaja. Isegi üheks kõigi aegade suurimaks läbikukkumiseks peetud filmil "Showgirls" (1995) on tänasel päeval tähendus miljonitele fännidele, kes peavad just seda kõige paremaks Verhoeveni tööks. Vaid väheste eranditega on kõik arvatavasti mitte kunagi elutöö-Oscarit pälviva Verhoeveni filmid leidnud nii suurt vastukaja, et suurem osa Hollywoodi lavastajatest võib sellest vaid und näha.

Mari Laaniste on kunagises Sirbi ülevaateartiklis ilusasti kirjutanud, et kui Verhoeven oleks sündinud mõnisada aastat varem, oleks ta oma loomingu eest nõiana tuleriidale saadetud. Verhoeven on küll ise väitnud, et vihkab ulmet, aga ometigi on just tema ulmekad need, mis on jäänud oma aktuaalsuses püsima. Oma Hollywoodi perioodi kuldajal 1980.–1990. aastatel tõi ta ekraanile nii "Robocopi" (1987, näidati ka HÕFFil) kui "Täieliku mäluvahetuse" (1990), mis toimisid ühelt poolt kui madalalaubalistele mõeldud kommertsfilmid, süvitsi minnes oli tegu aga julma otsekohesusega kavandatud satiiriga kõige pihta, millega Ameerika kõrgklassi ühiskond pimestas ja toitis oma publikut.

Aastaks 1997 ehk 25 aastat tagasi hakkas Verhoeveni jaks küll tasapisi raugema, kuid suure kompanii TriStar mahitusel sai ta oma uut filmi "Tähesõdalased" teha siiski täpselt nii, nagu ise tahtis.

"Tähesõdalased" on tuntud ulmeautori Robert A. Heinleini samanimelise romaani (1959) vaba tõlgendus, mille tegevus toimub kauges tulevikus, kui ühinenud inimkond on valmis koloniseerima kogu galaktikat. Selle ühiskonna alustalaks on noored, ilusad ja vaprad noored, kelle ajusid pestakse väitega, et ainukene oluline jõud on sõjaline jõud ja võimalus kasutada vägivalda on ainus võimalus ellu jääda. Kogu seda kummalist harmooniat hakkavad häirima kusagil Klendathu kõrbeplaneedil elavad hiidputukad. Ainuke pääsetee on Klendathu hävitada ja vaprad noored asuvadki kurjuse vastu sõtta.

Veerand sajandit tagasi esilinastunud suurfilm, kus mängivad noored ja ilusad, kuid näitlejatena mitte just suurepärased Caspar Van Dien ja Denise Richards, valmistas tootjatele kassatulu mõttes suure pettumuse ja selle sõnum jõudis kohale vaid vähestele – Verhoevenit ennast hakati aga süüdistama koguni fašismis. Ajaloost teame, et taolised süüdistused viitavad vaid süüdistajate endi vaimuvaesusele ning just praegu saab "Tähesõdalastest" välja lugeda kõike seda, millega võib päädida ajupestud ühiskonna eksistents.

Filmist on tehtud kolm kahvatuvõitu järge, mõned telesarjad, lühifilmid ja videomäng. Kõik need on küll õnneks või õnnetuseks unustusehõlma vajunud, kuid originaalfilm väärib 25. sünnipäeva puhul ühist vaatamist kuhjaga.