Vanad kõhedad lossid ja noored on kombinatsioon, mis ei vea kunagi alt. Eriti siis, kui stsenaariumi eest vastutab Federico Zampaglione, Itaalia režissöör, kes on üles kasvanud Lucio Fulci ja Claudio Fragasso rümbarebusid vaadates.

Kui sellest jäi väheks, siis tema uue filmi „Kaev” peaosas on Lauren LaVera, filmi „Hirmutaja 2” (Terrifier 2) niinimetatud final girl.

HÕFF küsis Zampaglionelt, mida ta arvab rümbarebudest, eriefektidest ja Itaalia filmitööstusest.

„Kaev” on nüüdseks osalenud paljudel festivalidel. Kuidas on see vastu võetud?

„Kaev” esilinastus eelmise aasta oktoobris Sitgesi festivalil. Õudusfilmide kogukondades on see tekitanud päris palju elevust ja seda on saatnud erakordselt head arvustused.

Tänu sellele oleme müünud filmi juba 83 riiki. See on uskumatult hea tulemus – ma ei oleks rohkemast osanud unistadagi.

Kui vaadata Itaalia rümbarebufilmide ajalugu, siis suurem osa tehti 1970.–1980. aastatel, näiteks Lucio Fulci meisterlik „Zombi” filmiseeria ning muidugi „Elavate surnute linn”, kus mängis ka sinu filmis osalev G. L. Radice, puhaku ta rahus. Miks see žanr seal pidama jäi?

Oeh… Itaalias on väga raske õudusfilmi teha, sest meie filmitööstus on keskendunud komöödiatele ja draamadele. Mida võikam film, seda raskem on sellele rahastust saada, loomulikult. Aga ma tõesti armastan rümbarebusid ja annan endast parima, et Itaalias tehtaks rohkem õudusfilme ja need oleksid veel huvitavamad. Ma jumaldan Itaalia filmimeistreid, kuid ma tahan, et mul oleks enda stiil ja hääl. Mulle meeldib segada uusi ja vanu elemente.

Kust tuli mõte teha rümbarebufilm?

Tõsi, „Kaev” on ilmselt mu kõige võikam film. „Vari” ja „Tulpa” olid võikad ainult natuke, nendes keskendusin ma pigem atmosfäärile kui efektidele. Selle filmiga tahtsin ma publikut aga šokeerida. Kui sulle soolikad ja veri meeldivad, siis… Ma usun, et sul on väga lõbus „Kaevu” vaadates.

Võin kinnitada, et kõik efektid näevad erakordselt head välja. Kas sul oli juba stsenaariumi kirjutades nendest konkreetne ettekujutus? Kellega koostöös need loodi?

Jah, suurem osa oli stsenaariumi kirjutades juba olemas, kuid paljud tekkisid loovate vestluste käigus. Meie efektide võlur oli Carlo Diamantini – see vend on täiesti sõge. Tõeline oma ala meister, kui asi puudutab mehaanilisi, mitte digitaalseid eriefekte. Tal oli palju häid ideid ning suurem osa neist leidsid filmi ka tee.

Eelnevates filmides oled kasutanud rohkem digitaalseid eriefekte. Kumba sa eelistad?

Mehaanilisi, iga kell. Ma armastan neid. Need näevad palju paremad välja ega aegu nii kiiresti.

Tõepoolest, vaatasin hiljuti uuesti John Carpenteri „Võõrkeha” ja kõik eriefektid näevad nii head välja, isegi 40 aastat hiljem.

Täpselt! Ma saan aru, et digitaalseid eriefekte on vahepeal vaja kasutada, aga ma proovin neid kasutada ainult vähestes kohtades ning koos mehaaniliste efektidega.

Mis on su lemmikõudusfilmid (ei pea piirduma rümbarebuga)?

Noh, ilmselgelt ma kasvasin üles itaalia klassikatega 1970ndatest ja 1980ndatest. Kusjuures mu lemmikrežissöör on Lucio Fulci, keda sa ka enne mainisid. Tema on mind kindlasti kõige rohkem inspireerinud. Samas meeldivad mulle väga hiljutised õudukad, mis mängivad ja katsetavad uute vormidega („X”, „Pearl”, „Ära räägi kurja”, „Hilisõhtu saatanaga”, „Räägi minuga”).

Kui sa peaks ühe lausega meelitama HÕFFi külastajat oma filmi vaatama, siis milline see oleks?

Kuulge, tahate näha tõelist veresauna? Siis hüpake sellesse kuradi kaevu!

„Kaev” linastub laupäeval, 27. aprillil kell 0.45 Haapsalu kultuurikeskuse suures saalis.