Hispaania režisöörid Pablo Aragüés ja Marta Cabrera räägivad, kuidas on „Rosemary laps” mõjutanud nende õuduskomöödiat „Koduomanikud”.

Ana ja Maxi leiavad väga soodsatel tingimustel unistuste kodu. Kõik on täiuslik – või isegi veel parem, sest maja täidab ka kõik nende soovid. Aga igal asjal on oma hind.

HÕFF on maailmas üks esimesi, kes seda värsket kinnisvara-horror´it näitab ja vähetähtis pole ka see, et Haapsallu saabub „Koduomanikke" esitlema üks autoritest Pablo Aragüés isiklikult.

Naersin päris kõvasti „Twin Peaksi” viite peale. Ilmselt pean teid, Pablo, selle eest tänama. Kas te olete suur „Twin Peaksi” fänn?

Muidugi olen! Kuidas ma ei saaks olla? See on elementaarne sari iga režissööri jaoks. Ma mäletan, et olin oma klassis ainus laps, kes tohtis seda vaadata, kui see 1991. aastal telekast tuli. Igal hommiku sain teistele kooliteel rääkida, mis eelneval õhtul oli juhtunud. See oli tõesti erakordne sari selle aja kohta ja tegelikult on siiamaani. „Twin Peaks“ on ka ainus sari, mida ma olen otsast lõpuni vaadanud igal kümnendil (1990-, 2000- ja 2010ndatel).

Ehk on paras aeg see uuesti läbi vaadata?

Just nii. Kuigi ma veel toibun kolmanda hooaja lõpust. Olgem ausad, see oli ilmselt parim lõpp üldse.

Teie filmis on mitu viidet „Rosemary lapsele” (alguses näeme J. R. Hansleti raamatut „All Of Them Witches” ning ühel hetkel pakub Ana välja, et nad võiksid seda filmi koos Maxiga vaadata). On see teie lemmikõudukas?

Jah, kindlasti viitasime sellele filmis kõige rohkem, sest see oli ka meie kõige suuremaks inspiratsiooniallikaks. „Koduomanikes” on täiesti teistsugune atmosfäär, aga lõpuks on ikkagi tegemist filmiga, kus noorpaar kolib uude majja ja leiab end üleloomulike jõudude küüsis olevat.

„Rosemary lapse” peategelaste kristlikud perekonnad on täielikult selle vastu, et nad sellesse majja kolivad. Siin filmis on aga vastupidi, nad isegi aitavad maja ostmise eest maksta. Kas usuelementide eemaldamine oli taotluslik valik?

Seal filmis on jah, tugev usklik sõnum (Saatana kujul), kuid meil seda ei ole. Jah, me küll viitame Luciferile ja nii edasi, kuid see on pigem koomiline ja jabur. Keegi ei tohiks neid asju meie filmis tõsiselt võtta.

Kas te olete alati tahtnud teha „Rosemary lapsest” tänapäevast versiooni?

Noh, see on olnud läbi aegade üks mu lemmikfilme, seega jah, mul on see mõte pikalt olnud. Selle filmi lõpp… See on ikka võimas lõpp.

Jah, pean tõdema, et mõtlesin filmi vaadates, kas te lähete samuti nii šokeeriva lõpu peale välja. Kuid ma ei hakka teie filmi lõppu lugejate jaoks ära rikkuma. On teil veel mõttes mõni klassikaline õudukas, millest teha oma tõlgendus?

„Psycho” on kindlast üks neist. Teine variant oleks teha midagi hästi klaustrofoobilise atmosfääriga, nagu näiteks „Texase mootorsae tapatalgud”. Sellel filmil on ikka väga spetsiifiline vaib. Ma ei usu, et on palju neid, kes suudaksid seda järele teha. Samuti meeldib mulle, mida Kubrick tegi filmis „Hiilgus”. Ta ei keskendunud tegelikult õuduka tegemisele, vaid käsitles sügavaid peretragöödia teemasid.

Kas filmi tegevuse hoidmine ühes asukohas tuli eelarvepiirangutest või otsustasite, et see on kõige tõhusam viis sellise loo rääkimiseks?

Meie esialgne mõte oli hoida produktsiooni võimalikult lihtsana, et meil ei tuleks suuri takistusi ja saaksime filmi kindlapeale tehtud. Seega, minimaalselt oligi meil vaja kaht näitlejat ja maja.
Sellegipoolest, ainult ühe asukoha kasutamine tõi omakorda uusi takistusi, mis vajasid ületamist.

Kuidas teie puhul tandemina tegutsemine toimib?

Me oleme nagu vennad Coenid. Me ei oska täpselt öelda, kus ühe töö lõpeb ja teise oma algab. Aga me mõlemad oleme kogu protsessiga seotud algusest lõpuni. See tuleb väga loomulikult.

Seda on tõesti näha, et te olete pikalt koos töötanud. Lõpuks küsin veel teilt, Pablo ja Marta, mis projektid teid ees ootavad?

Meie järgmise filmi pealkiri on „Ancestral” – tegemist on ulmepõnevikuga, mis räägib emast ja tütrest, kes on mägedes üleloomulike jõudude küüsis. Loodetavasti saame juba sügisel filmima hakata!