„Niivõrd kummalise huumoriga Läti filmi pole te mitte kunagi enne näinud,” ütleb Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali juht Helmut Jänes.

Tal võib õigus olla.

Läti režissööri Aik Karapetjani õudussugemetega must komöödia „Samueli rännakud”, mis Haapsalus ekraanile jõuab, on nii absurdne, et… võtsime ühendust autoriga ja küsisime, mis tal meeles mõlkus, kui ta laseb Lätti oma juuri otsima tulnud Samueli ketti panna ja teha temast seakasvatuse orja.

Üks teie filmi põhiideid on väidetavalt see, et õnne võib leida ka kõige ootamatumatest kohtadest. Kas te nõustute sellega?

Nõustun oma tegelastega, et õnne võib leida kõikjal, seega pole õnne olemas. Samuelgi hakkab niipea, kui ta on oma õnne leidnud, selles kõhklema. Eelistan oma filmide ideid mitte lahti seletada, sest neis on alati mitu kihti. Kui vaataja leiab filmist midagi enda jaoks, siis see ongi filmi idee.

Filmis on selgelt tajutav Stockholmi sündroomi element.

Jah on, aga ma ei tahtnud seda rõhutada, sest see juhiks vaataja tähelepanu peamisest narratiivist eemale. Stockholmi sündroom on tegelikult väga keeruline teema ja väärib, et sellest tehtaks omaette film.

Miks te valisite tegevuskohaks sea-, mitte lehma- või kanafarmi?

Loo tuumaks on vanakreeka müüt nõiatarist nümfist Kirkest, kes muutis suurema osa Odüsseuse teekonnakaaslastest sigadeks. Samuti võib tõmmata paralleele Odüsseuse ja filmi peaosalise Samueli vahel. Aga Samuel viitab ka Piibli Saamuelile, kes kuulis jumala häält.

Mida võiks vaataja tunda filmi vaatamise ajal või pärast seda?

Ma soovin, et vaataja siseneks maailma, mida pole olemas, mis paneks unustama tegelikkuse ja viiks kokku millegi varem nägematu ja kogematuga. Film on absurdne ja tasakaalutu, meeleolud ja žanrid vahelduvad ja kunagi ei tea, mis järgmisena juhtub. Ideaalis võiks publik kogeda hirmu, romantilisi ja meeliülendavaid tundeid, vastikust ja kurbust – seda kõike naeratus näol.

Idaeurooplased on teie filmis kavalad ja julmad.

Need pole idaeurooplased. Ma ei maini filmis, millisesse piirkonda või riiki peategelane on jõudnud. Me ei maini isegi keelt, mida kohalikud räägivad. Lugu räägib hoopis nende tunnete seostest, mida me omavahel rääkides jagame. Nagu näete, mõistab Samuel isegi seda, mida põrsas talle ütleb.

Kokkuvõtteks, mida te ise eelistaksite: surra vabaduses, kuid kurnatuna näljast või olla aheldatud orjusesse, aga kõht täis?

Kindlasti surra kurnatuna vabaduses. See on meie loomulik instinkt ja see peab olema iga inimese ja riigi põhiväärtus.

„Samueli rännakud” on kavas laupäeval, 30. aprillil kell 15.15 Haapsalu kultuurikeskuse suures saalis.