Nii väidavad Emily Bennett ja Justin Brooks, kelle klaustrofoobilisele õuduspõnevikule „Üksi koos sinuga” saavad kaasa elada ka HÕFFi vaatajad.

Charlie (Emily Bennetti enda kehastuses) ootab kannatamatult oma tüdruksõbra kojutulekut, aga tüdruksõbra asemel täitub korter hoopis õudustäratavate häälte ja varjudega.

„Tahtsime, et selles filmis oleksid ainult naistegelased, naishääled, naise vaatenurk,” avavad filmi tausta spetsiaalselt HÕFFile antud intervjuus selle autorid.

Kuidas te defineeriksite oma filmi? Kas see on film pandeemiast, inimsuhetest või inimese identiteedist?

Emily: „Sellel filmil pole mingit seost pandeemiaga, välja arvatud see, et me filmisime seda pandeemia ajal. „Üksi koos sinuga” on psühholoogiline põnevus- ja õudusfilm inimese identiteedist, suhetest ja häbist, mis teeb suhetele kahju. Loodame, et vaatajatel on põhjust selle filmi juurde tagasi pöörduda ka paljude aastate pärast, kui pandeemia on (loodetavasti!) läbi.”

Karantiin tähendas paljudele inimestele tööalast paigalseisu. Mis pani teid sellisel ajal püsti tõusma ja mängufilmi tegema?

Emily: „Filmisime karantiini alguses kaks lühifilmi, et end vormis hoida. Mina kirjutasin ja lavastasin filmi „Voodi” (Bed) ning Justin kirjutas ja lavastas filmi „Valud”(Pains), mida saab praegu vaadata YouTube´i kanalis Alter. Pärast seda leidsime, et mängufilmi annab teha küll, seega asusime kirjutama. Lõpuks saime tänu meie produtsentidele Andrew Corkinile ja Theo Jamesile piisavalt rahalist ja professionaalset tuge, et „Üksi koos sinuga” teoks teha.”

Filmisite ilma meeskonnata. Kas tehniline protsess võtteplatsil oli keeruline? Milliseid takistusi tuli ületada?

Emily: „Ma lasen Justinil sellele vastata. Aga jah, takistusi tuli ette kogu aeg.”

Justin: „Jah, kõik oli takistuseks! See oli tegelikult lihtsalt katse leida uus viis töötamiseks, et me saaksime teha võimalikult palju ise. Olen töötanud dokumentaalfilmide juures ja seal on palju sarnast. Olin kindel, et saame sellega hakkama. Kõik sõltus ajast. Kui meil ei olnud lisakäsi, pidime lihtsalt võtma lisaaega ja veenduma, et saime vajaliku võtte kätte.”

Kas LGBTQ suhte valimiseks oli konkreetne põhjus?

Emily: „Tahtsime, et see oleks naiselik film. Tahtsime, et selles filmis oleksid ainult naistegelased, naishääled, naise vaatenurk. Sisuliselt tähendas see samasoolist suhet. Ühtlasi võimaldas see meil esile tuua imelise naisande, keda me isiklikult tunneme (ja oleme isiklikult tundma õppinud) – Emma Myles (Simone) on tema nimi. Kui me saime kokkuleppele ka jumalanna Barbara Cramptoni (Ema) ja lõputult humoorika Dora Madisoniga (Thea), teadsime, et meil on olemas võimas film teistsuguse vaatenurgaga, kui olime harjunud.”

Kas filmi süžee on mingil moel inspireeritud ka teie enda eludest? Teisisõnu, kuhu tõmbaksite piiri fiktsiooni ja tegelikkuse vahel?

Justin: „Kuigi süžee on välja mõeldud, tuli midagi ka meie kollektiivsest kogemusest. Me kõik oleme lasknud end oma suhetes pisut ära eksida. Mulle tundub, et „identiteedi kaotus” on midagi, mida me kõik nägime ka pandeemia algusaegadel. Kes ma olen, kui mu identifikaatorid ära võetakse? Nii et jah, ma arvan, et ekraanil on mingi väga tuttav valu.”

Mida soovite, et filmi vaadanud inimene sellest õpiks? Või seda vaadates (või pärast seda) tunneks?

Emily: „Loodan, et publik ühineb peategelase Charlie´ga tema teekonnal. Ja ma loodan, et selle kaudu leitakse katarsis, mida iganes see ka ei tähenda.”

Justin: „Me panime sellesse filmi palju ja huvitav on näha, kuidas vaatajad end sellega isiklikult seovad. Seni on see pakkunud täiesti erinevaid kogemusi ja meile meeldib see.”

Kas õudus- ja põnevusfilmid on teie kirg?

Emily: „Absoluutselt. Me vaatame neid pidevalt. Õudusfilmi žanriruumis on nii palju kunstilisust ja nalja. Ausalt öeldes võib lugu olla ükskõik mis žanris, peaasi, et see oleks kaasahaarav. Oleme filmimaailmast sõltuvuses ja alati näljased, et näha midagi, mis nihutab piire ja tekitab põnevust.”

„Üksi koos sinuga" linastub 30. aprillil kell 13 Haapsalu kultuurikeskuse suures saalis.